Roavalmistamisvorstid, milledeks on viinerid ja sardellid, ei vaja kõrgkvaliteedilist ja hoolikalt siiritatud toorainet. Sageli kasutatakse nende toodete valmistamiseks vähem väärtuslikest rümbaosadest eraldatud liha (kõhutükk, rinnatükk, ribitükk, turjatükk jne) ning lihalõikmed. 4 Viimase kahekümne aasta jooksul on lisandunud uusi tooteid – laiem valik maitseaineid, emulgaatoreid, antioksüdante, mida lisatakse vorstimassile erinevatel eesmärkidel: maitse, konsistentsi, veesidumise, välimuse, säilivuse, toiteväärtuse parandamiseks. Ka keedusoola sisaldust vorstitoodetes on hakatud vähendama. 1.2. Kuterdamine Soolatud või soolamata liha ja pekk (ka põseliha) peenestatakse kas lihahundis või kutris. Peenestatakse juhul, kui seda pole tehtud eelnevalt soolamise käigus või pärast siirimist, sorteerimist. Viinerite ja sardellide lihatooraine eelpeenestamiseks kasutatakse väga erinevaid
Maitse parajalt soolane, lõhn vürtsine. Peamised maksavorstide kvaliteedihäired on sooltele lima ja hallituse tekkimine, täidise eraldumine soolest, täidise soole all roheliseks muutumine, hapu ja ebameeldiv roiskunud lõhn ja maitse. Maksavorste säilitatakse temperatuuril kuni 8 kraadi. 4. Verivorstid valmistatakse verest subproduktidest, pekist ja veiselihast. Lisatakse tangu, sibulat, soola, suhkrut. Maitseainetest kasutatakse nelki, kaneeli, pipart, mis annavad vorstimassile meeldiva lõhna. Verivorstid peavad olema puhta pinnaga, tervete sooltega, konsistents peab olema elastne. Täidis peab olema mure ja ühtlaselt segatud, aromaatse ja vürtsise lõhnaga. Maitse meeldiv, parajalt soolane. Enamlevinud kvaliteedihäire verivorstidel on soole kattumine lima ja hallitusega. Täidis on pehmenenud, esineb hallikasrohelisi plekke. Kadunud on vorstile omane aroom. Pekil on rääsunud maitse. 5