ja tegevuse kohta, kuna need sisaldavad karvu, luid, sulgi, putukate kitiinkestade tükke, taimeosi, seedetraktist pärinevaid jäänuseid, nagu soolestiku rakke, surnud ja elusaid baktereid ning sapi värvainet. Imetajate väljaheidetel on sageli nii tugev hais, et neid märkab inimene varakult. Lõhnal on loomade jaoks oluline tähendus, iseloomustades nii liiki kui iga üksikut indiviidi. Rohusööjate väljaheited on sageli väikesed ja ümarad, kiskjatel aga vorstikujulised ning ühest otsast aheneva tipuga. Paljud imetajad jätavad oma väljaheited suvalisse kohta maastikul, teised aga järgivad kindlat skeemi. Paljud loomad märgistavad väljaheidetega oma territooriumi jättes need kõrgemale kännule või mättale, et tuul nende lõhna levitaks. Kui imetajad väljutavad väljaheiteid ja uriini eri aegadel ja eraldi, siis linnud väljutavad mõlemat enam-vähem üheaegselt. Lindude uriin on värvuselt peaaegu valge, püdel ja halvasti
kuusel. Noorte okastik ja nahk on eredamalt värvunud kui vanadel. Jäsemed, kõrvad ja saba on lühikesed ning peaaegu ei ulatu karvastikust välja. Küünised on pikad ja suhteliselt teravad, neid kasutab loom pinnase uuristamiseks. Ees- ja tagakäppadel on viis varvast. Taldadel on tallapäkad, mille kuju erineb liigiti ja millel esineb tihti heledaid (albinootilisi) laike (noortel on need selgemad). Siili väljaheited on vorstikujulised, kuni 1 cm läbimõõdus ja 4 cm pikad, tavaliselt mustad. Harilik siil on üks meie kahest siililiigist. Eestimaa lõunapiiri lähedal elab teine siililiik, lõunasiil. Mõlemad liigid on nii kehamõõtmetelt kui ka välimuselt omavahel sarnased, kuid erinevad lähivaatlusel. Määramistunnused (Masing, 1990, 1993) HARILIK SIIL Erinaceus europaeus LÕUNASIIL (Kaelussiil) Erinaceus concolor Pilt: Ene Aomets Pilt: Ene Aomets
annaabi.ee 
