18.saj on murranguline, maailm on muutunud enam-vähem globaalseks. On toimunud taas kokkupuutud teiste kirjandustega, ida kirjandused, pärsia kirjandus, araabiakeelne kirjandus. Võetakse eeskujuks mõni teine tava. Tegelevad kaasaegse ühiskonna kritiseerimisega. Vaatlevad oma kaasaja tavasid ja kombeid. Swift, Defoe jne. Samuti ka prantuse autorid. Voltaire ja Montesquieu (,,Pärsia kirjad", sisult poliitiline, jälgib valgustusromaani üldist suunda). Voltaire oli suur vormiuuendaja, püütis kõikides zanrites midagi muuta. Ta oli paljude hilisemate algatuste esmatarvitaja. Idamaine jutt sobis hästi tema vaadetega. Tol ajal polnud keegi määratlenud, milline romaan olema peab. Järgis idamaise jutu struktuuri. Saatus pillutab tegelast sinna ja tänna, iial ei tea, millal õnn pöördub jne. Lähtub ka ateistlikust hoiakust. See sajand on suur samm edasi - eemaldumine kristlikust maailmast. Romaani arengu eesotsas seisab Inglismaa, seal kõrval Prantsusmaa.
romaani üles ehitab - arenes välja lineaarse jutustamise stiil, tugines kunagisele eeposele - Lawrence Herne lükkas lineaarse jutustuse ümber - sealt edasi areneb jõudsalt kaasaegne romaan ¤ Omalaadi romaane hakkasid kirjutama prantslased. Kuna 18. sajandi murrangulisus muutis maailma rohkem globaalsemaks, toimusid kokkupuuted teiste riikide kirjandusega, s.h ida, pärsia ja araabiakeelse kirjandusega. - hakkas tekkima ühiskonna kritiseerimine - Voltaire suur vormiuuendaja, püüdis kõigis zanrites midagi uuendada. Paljude hilisemate algatuste esmakatsetaja. Idamaine jutustus sobis hästi tema vaadetega. Järgis idamaise jutu struktuuri saatus pillutab tegelast, iial ei tea, millal õnn pöördub jne. Lähtub ka ateistlikust hoiakust - tol ajal polnud keegi määratlenud, milline peab üks romaan olema, seega oli palju võimalusi katsetada ja enda oma luua - 18. sajandil toimub ka suurem eemaldumine kristlikust maailmast, seega