Kirikumuusika Muusikateos on tervik, mis kujuneb ajas. Zanr on muusikateose liik ja see määrab esitajate koosseisu. Näiteks instrumentaalmuusika jagineb sümfooniliseks muusikaks, kus mängib terve orkester ja instrumentaalkammermuusikaks, kus mängib kammerkoosseis. Vorm on muusikateose ülesehitus. 20. saj. alguseni tuli heliloojatel kinni pidada kehtivatest vormiskeemidest, nüüd on aga heliloojatel vabad käed. Ambrosiuse hümn on saanud nime Milano piiskop Aurelius Ambrosiuse järgi. Ambrosiuse hümni iseloomustab vabalt voolav, sageli kaunistustega meloodia. Hümn on vaimuliku sisuga koorilaul, mille aluseks on reeglina värsstekst. Gregoriuse koraali ise loomustab korrapärase meetrumi puudumine rütmis ja proosatekst. See sai nime Gregorius I Suure järgi. Esimesed andmed mitmehäälse kirikumuusika kohta on 9. sajandist, kutsudes seda laulu organumiks
Esimest korda jazi ajalood hakkas kujunema olukord, kus domineerivaid stiile ei olnud enam üks vaid mitu, sealhulgas cooljazz ja West Coast jazz. 1950. lõpus kujunes välja cool jazzile ja West Coast jazzile vastanduv suund hard bop ,mis rõhutas taas mastale muusikale omast intensiivsust. Tänapäeava jazz Jazz muusika muutus pidevalt ja üks olulisi muutusi 1960. aastatel oli free jazzi väljakujunemine. Püüti eemalduda reeglitest ja siduvatest vormiskeemidest. Sageli kaasati mõjutusi teistest kultuuridest, eriti Araabia ja India klassikalisest muusikast. Kaudsel moel mõjutasid free jazzi uuendused järgnevate kümnendite jazzmuusikat. 1960. aastate lõpul, rockmuusika ja jazzi liitumisel, tekkis elektriline jazzrock. 1970ndatel hakkas suurenema jazzmuusikas Euroopa mõju. Tekkis jazzitraditsioonist selgelt eristuv suundumus, mis hõlmas klassikalisest muusikast pärit helitunnetust. 1980. aastate jazzi teeb põnevaks tohutu mitmekesisus
Šostakovitš on kirjutanud ka kaks väljapaistvat ooperit – „Nina“ (1928) ja „Katerina Izmailova“ (1934). Esimene neist on ekstsentriliselt satiiriline lavateos, teine on aga oma vägivaldse ning rusuva tegevustikuga ekspressiivne isikudraama. Loominguline käekiri pole Šostakovitšil üheselt määratletav, kõige lähemal seisab see neoklassitsistlikule suunale. Täheldatav on Šostakovitši puhul lähtumine klassikalistest vormiskeemidest, mida helilooja küll mõnevõrra muudab ja laiendab. Šostakovitšit ja tema muusikat iseloomustab filosoofilises plaanis kõige paremini madal sotsiaalne valulävi ning kõrgendatud tundlikkus kõigi inimlike ja sotsiaalsete probleemide vastu. Venemaa totalitaarses ühiskonnas polnud tal mõistagi kerge seda oma heliteostes väljendada. Repressioonide kartusel pidid mõned tema oopused esiettekannet ootama aastakümneid, näiteks 4. sümfoonia (1936) jõudis esmaesituseni 1961. aastal
annaabi.ee 
