Nullmorfeem – morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus (ARV), olevik vs minevik (AEG), nominatiiv vs partitiiv (KÄÄNE), kindel vs käskiv kõneviis (KÕNEVIIS) Nullmorfeemi asemel kasutatakse ka terminit varjatud morfeem. Jäänukmorfeem – aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja = leksikaliseerumine. Nt mitmed eesti keele määrsõnad Kliitik – grammatilise morfeemi tüüp; liitub tüvele vabamalt kui tüüpiline grammatiline morfeem. Kliitik ei ole enamasti seotud mitte niivõrd tüve, kuivõrd konkreetse muutevormi või fraasiga
avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus, olevik vs minevik, nominatiiv vs partitiiv, kindel vs käskiv kõneviis jne. Nullmorfeemi asemel kasutatakse mõnikord ka terminit varjatud morfeem. Nullmorfeem avaldub ka käskiva kv ainsuse 2. pöördes: tee, käi, samuti osastava käände lõpus pesa-tüüpi sõnadest. 7) 1 Jäänukmorfeem aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja. Nt mitmed eesti keele määrsõnad, milles võib veel olla säilinud vanu possessiivsufiksite elemente, nt eales, iganes, tahes, samuti vanad instruktiivi vormid paljapäi, üksipäini. Ka paraku, õnneks. NB! Sünkrooniliselt ei analüüsita!
annaabi.ee 
