Need eri kujud on morfeemivariandid ehk allomorfid. Supletiivne tüvi on tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav, nt keskvõrdevorm parem sõnast hea. Keeleteaduse haru, mis uurib seda, kuidas sõna tüvi eri sõnavormides varieerub, nimetatakse morfofonoloogiaks. Eesti keele puhul peab see haru kirjeldama mitut liiki tüvevaheldusi (nt astmevaheldust, tüve¬vokaali teisendust ja kujuvaheldust), mis väljendavad grammatilisi tähendusi või kaasnevad vormimoodustusega. Kõigist eesti käänd- ja pöördsõnadest ei moodustata vorme ühtmoodi, vaid need jagunevad erinevate muutuvate sõnade rühmadesse ehk muuttüüpidesse, nt sepp-tüüp, õpik-tüüp ja hein-tüüp. Ühe ja sama sõna eri kujusid, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab, st oma grammatilise tähenduse poolest, nimetatakse sõnavormideks. Näiteks õde, õe, õesse, õed, õdede on ühe sõna eri vormid, sest neis kõigis säilib sõnatähendus
Tuletised on semantiliselt veelgi vähem läbipaistvad kui liitsõnad. Tuletusliited (eesti keeles peamiselt järelliited) võimaldavad täpsustada ehk modifitseerida tuletusaluse tähendust (maja —> majake, arg -> arglik), muuta tähendust sama sõnaliigi piires (kala —> kalur, riietama —> riietuma) või muuta ühtlasi sõnaliiki (kiire —> kiirus — > kiirustama -> kiiresti). Kui sõnade liitmisel ilmneb sarnasus sõnaühendite moodustamisega, siis sõnatuletus sarnaneb vormimoodustusega. Kuid moodustusprotsessid on formaalselt vähem reeglipärased ja semantiliselt keerukamad. Tuletised koosnevad leksikaalsetest ja grammatilistest morfeemidest nagu sõnavormidki. Kuid tuletusliidetel on nii leksikaalsete kui ka grammatiliste morfeemide tunnused: tüvi ja tuletusliide koos moodustavad uue leksikaalse üksuse. Kujundatavate tuletusmallide järjestamiseks ja valikuks, samuti keelematerjali valikuks tuleb arvesse võtta küllaltki palju tunnuseid. Olulisemad neist on järgmised:
annaabi.ee 
