Kõige tähtsamaks pidasid nad stiilikujundeid. Jessenin, kuuludes imazinistide sekka, avaldas luulet, mis kajastas tema metsikut ja piduderohket eluviisi seda ilmestab tema luuletus ,,Huligaani pihtimus". Kolmanda vooluna kujunes Venemaal 1920. aastatel välja akmeism, mis vastandas end sümbolismi müstilisusele ja abstraktsusele ning võttis suuna reaalse elu kujutamise poole. Klassikaline kirjandus oli akmeistidele kui põhjaks, millest nad ideid ammutasid. Akmeistide looming oli vormimeisterlik, kust võis leida nii individualismi, estetismi kui ka elitaarsuse ilminguid. Vene tuntuim akmeist on kindlasti Anna Ahmatova, kelle esikkogu ,,Õhtu" poeetiline stiil on väljendusvahendite poolest lihtne ja konkreetne. Ahmatova kasutas ,,keskmisest" akmeistist rohkem intiimset keelt, mistõttu tundus tema luule ka kurb. 20. sajandi algusse kandus ka veidi sümbolismiajastut, lausa nii palju, et sajandi algust peetakse tunnustatud sümbolisti, Aleksandr Bloki ajastuks
süda“, „Ema süda“, „Enne surma-Eesti maale!“. A. Haava – Sündis Tarumaal, armastas lugeda raamatuid, luuletas isiklikest kogemustest. K.E.Sööt – Pärist Tartu vallast, vabakutseline kirjanik, tal olid humoristlikud luuletused, kirjutas ka lastele G.Suits – oli korjandusliku rühmituse Noor-Eesi vaimne juht. Varakult tekkis huvi soome keele, rahva, kultuuri vastu. Tema luule on viimistletud, laia tundeskaalaga ja vormimeisterlik. M. Under – Õppis Tallinna saksa tütarlastekoolis. Eduard Wilde saatis talle armastuskirju. Esikkogu sonettides on elujaatav, värsle ja tundeid pillav luule. H.Visnapuu – Töötas õpetaja, ajakirjaniku ja kultuurinõunikuna. Ta oli vabakutseline kirjanik. Viimastes kogudes on oluline koht loodus- ja koduluulel. J.Sütiste – sündis Tartumaal. Tundis huvi joonistamise, spordi ja näitekunsti vastu. Kirjutas valdavalt ühiskonnaprobleemidest aint saanud luulet.
annaabi.ee 
