Süntaki alla kuulub kogu see teave, mis puudutab sõnade järjestikku ühendamist. Lauseõpetus võib käsitleda terveid lauseid, aga ka väiksemaid, ent lause tervikstruktuuri seisukohast olulisi osi. Praktikas on süntaksit ja morfoloogiat rasek teineteisest lahutada, kuna lause osade vahelisi suhteid väljendatakse kamorfoloogiliste vahenditega. Sageli räägitakse vormi- ja lauseõpetuse vahelisi seoseid silmas pidades morfosüntaksist. Nii morfoloogia kui ka süntaks käsitlevad vormilisse ehk grammatilisse struktuuri kuuluvaid nähtusi, nimelt sõnavorme, nende järjestust ja vastastikust mõju. Kuigi tähenduski on koguaeg vaateväljas, pööratakse peatähelepanu struktuurile. Keele tähendustasand ehk semantika seob keelelised väljendused ühelt poolt välismaailmaga, teiselt poolt inimese mõtlemisega. Fonoloogia, morfoloogia ja süntaks on selles mõttes uurimisobjektidena lithamad, et neid uurides tuleb käsitleda
kuivõrd see on ulatuvusega asi, mitte mõtlev, siis on [1655] [ometi] kindel, et ma17 olen tõepoolest midagi muud [distinctum] kui mu keha ja suudan eksisteerida ilma temata. Peale selle leian endas võimeid teatavatel eripärastel viisidel mõtelda 18, näiteks kujutlus- ja aistimisvõime, ilma milleta olen tõesti suuteline end selgelt ja selgepiiriliselt mõistma, aga vastupidi neid ilma minuta mitte, s.t ilma mõtleva [intellegente] substantsita, milles nad on: sest nende vormilisse mõistesse on kätketud mõnesugune mõistmisakt, mille põhjal ma tajun, et nad erinevad minust, nagu erinevad modus'ed asjast19. Ma olen teadlik ka mõnedest teistest võimetest, näiteks võimest vahetada kohta, võtta erinevaid poose jms. Neid ei ole küll võimalik rohkem kui eelnevaid mõelda ilma substantsita, kus nad asuvad, mistõttu nad ei saa ka ilma substantsita eksisteerida; aga on ilmne, et kuivõrd nad eksisteerivad, peavad nad kuuluma mingisse kehalisse ehk ulatuvusega
annaabi.ee 
