Abielukriis pole aga mitte ainult Karini süü, vaid suurelt osalt on selle põhjustanud ka Indrek. Varjates ja salates oma naise eest Meleski surmaga seotud sündmusi, lükkab ta Karini üha enam ja enam võõraste meeste käte vahele. Indreku ükskõiksus ja hoolimatus sunnivad Karinit otsima hellust ja hoolt teistelt meestelt. See kõik viib välja traagilise lõpplahenduseni. Eelviimase köite põhisisu on autor kokku võtnud vormelisse võitlus iseendaga ja oma eluõnnega. Tegevusajaks on Eesti Vabariigi algusaastad. Indrek peab kooliõpetajaameti, tal on naine Karin ja kaks tütart, kelle eest hoolitseb ustav ning natuke salapärane teenija Tiina. Karin ei tule hästi toime oma elu sisustamisega, mistõttu nende abilelu kriis on alanud õieti juba enne romaani algust. Ehkki Karin on tõusikuprouadest tunduvalt tuumakam naine, nakatuvad ajastuomased väärtusorientatsioonid ka teda ja kiirendavad omalt poolt Indreku ja
Deifneerib maitset kui ilu tunnetamise oskust. Ütleb, et maitse on kõikidele inimestele omane võime või oskus, sest meie tunnetusaparaat on sarnane. Maitse on suunatud konkreetsele objektile võib olla loodusobjekt või kunstiteos. Kusjuures Kant hindab loodust kõrgemalt kui kunsti, vähemalt tegeleb sellega rohkem. · Ta ütleb, et kui hindame midagi ilusaks, siis langetame oma esteetilise otsuse ilma igasuguse omakasuta ja ta võtab selle kokku vormelisse ,,Ilu on omakasupüüdmatu rahulolu". Mis see tähendab?. Kant piiritleb mõisteid: meeldiv, ilus, hea. Heaks nim midagi, millest oleme huvitatud, mida tahame endale saada. Hea on midagi, mis meile kasu toob ja mida tahame omada. Ka meeldivusest oleme me huvitatud, sest meeldiva tunnetamine on ihaldusväärne. Kui nim midagi meeldivaks, siis ka tegelikult ihaldame seda. Kui räägime meeldivast käitumisest nt, see on viisakas käitumine, mida tahame jälle kogeda
annaabi.ee 
