Mulle meeldis Kiviräha kirjutamisstiil juba väiksena ning kuigi kohati oli raamat liiga võigas, oli siiski huvitav lugeda. - karud - põhja konn - suur täi - inimahvid - suur kala saaremaale minnes - tuuletark 7. Kokkuvõte Leemet sündis külas, kuid kolis üsna pea perega metsa, sest ema ei suutnud enam külas elada. Ema miilustas karuga, kuid too hammustas raevuhoos Leemeti isa pea otsast. Nad naasid metsa, olles ümbritsetud onu Vootelest, Tambeti perest ja veel üksikutest elanikest. Seal elas ka Ülgas, kes uskus iidsetesse traditsioonidesse ja haldjatesse ning ohverdas iga päev mõne uue looma järvehaldjale. Räägiti ka lugusid Põhja Konnast, kes suutis kunagi võidelda kõigi vaenlaste vastu, kuid nüüd magas sügavat und. Vootele ja Leemet ei uskunud haldjaid, kuid austasid Põhja Konna, keda unistasid kohata. Juba väiksena õpetas seesama onu Leemetile selgeks ussisõnad, tänu millele suutis poiss iga
Ka inimahve Pirret ja Rääku käis ta külastamas paar päeva peale Põhja Konna leidmist, kuid tundus, et kaks hallikarvas kogu olid kas liiga väsinud pikkast elust, et ei jaksand vastada või olid juba surnud. Istusid seal puude ülemistel okstel terve talve ja järgmiseks kevadeks neid enam näha seal ei olnud. Niimodi jäigi Leemet üksi ja nelikümmend aastat on ta juba valvanud Põhja Konna. Oma päevad Leemet nüüd enamasti magab ja näeb und lapsepõlvest, onu Vootelest ja ta surmast, tema kõdunev keha ei häiri teda ja ta tunneb selles end turvaliselt. See hais on ja jääb igavesti ta sõõrmetesse, hais mis tuleb tast endast kui vanamehest. Põhja Konn aga ei haise kuna tema on igavene. Leemet lausub tühjusesse paar ussisüna mis õhku puhastavad ja... „Ega minagi millegi pärast muretse, ka mina võin päris rahulikult silma uuesti looja lasta. Keegi ei häiri mu und. Me saame segamatult puhata- Põhja Konn ja viimane mees, kes mõistab ussisõnu
annaabi.ee 
