küsimuseasetus, mille kontekstis ta metempsühhoosile apelleerib. Selliseks võiks olla küsimus “Milleks olla vooruslik (kõlbeline)?” Mitmed sofistid (vrdl. näit. Antiphon) esitasid vaateid, mille järgi vooruse-kohane käitumine on inimesele enamasti kahjulik. Sokrates polemiseeris selliste arusaamadega, osutades sellele, et voorusetu käitumine kahjustab inimese hinge ning see ei saa olla inimese õigestimõistetud huvides. Kui keegi peab voorusetust endale kasulikuks, siis ei ole ta õigesti aru saanud sellest, mis talle tõeliselt kasulik on. Platon jagas oma õpetaja eetilise intellektualismi – voorusetu käitumise taga on tunnetuslik eksitus. Kuid et Platoni eetilist positsiooni selgemini ette kujutada, oleks kasulik kõrvutada seda ühe uusaja keskse moraaliteoreetiku – Immanuel Kanti – põhiseisukohaga. Küsimusele “Milleks olla kõlbeline?” vastas Kant: “Selleks, et olla kõlbeline.” Ta oli nimelt
õnnelikkuse suhtes. Küll tekib sellega olukord, kus välise vaatluse jaoks ei pruugi stoik erineda millegagi tavalisest inimesest. See, mis teda eristab, on sisemiselt ükskõikne hoiak enesealalhoiu seisukohalt eelistatavatesse asjadesse, mida ta püüab omada. Ühe eluviisi eetilise õigustatuse üle saab otsustada üksnes sisemise hoiaku alusel, mitte selle välise käigu alusel. Kõik teod, mis on sooritatud vooruslikust hoiakust lähtudes, on õigustatud, kõik teod, mis on sooritatud voorusetust hoiakust lähtudes, on õigustamatud. Eelpoolkirjeldatud ükskõiksuse saavutatavuse seadsid kahtluse alla teised, stoikutega konkureerivad filosoofiakoolid. Stoikute oponendid väitsid, et enesealalhoiuks positiivse tähendusega nähtusi ei saa inimene mitte pidada hüvedeks, ja kui ta nendest ilma on, tähendab see tema jaoks paratamatult seda, et ta ei saa olla õnnelik. Stoikud seevastu kinnitasid, et niisugune väärtustamine ei tulene vahetult
annaabi.ee 
