küllaga näiteid selle kohta, kuidas vooruslikud inimesed pole oma voorustele vaatamata oma elu jaoks soovitavaid konsekventse saavutanud. Samas leidub piisavalt näiteid voorusetutest inimestest, inimestest, kes ei ole ei targad, vaprad, mõõdukad ega õiglased platonlikus tähenduses, kes aga paistavad elus tervikuna hästi toime tulevat. Platoni metempsühhoosi õpetus ongi ehk hädalahendus sellele probleemile – kui voorusetus ei saa ka selles elus “karistatud”, siis tulevases elus kindlasti. Nagu juttu oli, eeldas ta, et iga tulevane ümbersünd 7 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. on sõltuv eelneva elu kõlbelisest kvaliteedist. Nii võib eriti voorusetu elu korral hing järgnevalt mitte enam inimese, vaid hoopis mõne looma kehasse ümber sündida – juhul kui
jagunevad kõik asjad kolmeks. Eelkõige jaotuvad nad hüvedeks ja pahedeks ning lisaks kõigeks selleks, mis ei kuulu kumbagi äsjanimetatud nähtuste rühma. Hüveks on stoikute järgi voorused. Järgnev on juba üsna traditsiooniline. Vooruste tabel on neil sama, mis Platonil: tarkus, vaprus, mõõdukus ja õiglus. Esikohal nende seas on aga tarkus, kolm viimatinimetatut on õigupoolest üksnes tarkuse erijuhtumid. Paheks on hüve vastand, seega siis voorusetus, mille tagajärjeks on hinge afekteeritus. Pahelisteks afektideks on stoikute klassifikatsiooni kohaselt nauding ( hedone), kannatus, iha ja hirm. Siiski pole nimetatud hingeseisundid pahelised mitte “iseendast”, vaid üksnes niivõrd, kui nad ei allu mõistusele ja ületavad seetõttu õige mõõdu. Seega on pahelisus inimliku rumaluse tulemus. Pahelistele afektidele vastanduvad hüvelised, st mõistuslikult kontrollitavad hingeliikumised – rõõm, tahe ja ettevaatus.
annaabi.ee 
