Villu tundis kuidas põrand ta jalge all liikuma hakkas, ta kukkus nelja seinaga pimedasse ruumi, mis oli täis mädahaisu. Villu üritas sealt igat moodi välja pääseda, kuid see oli võimatu. Talle visati iga päev natuke süüa, et ta nälga ei sureks. Kätte saabus Toomapäev, varahommikul tõmmati Viljandi lossi värav üles ja pikk rida regesid, viljakotid peal , sõitsid lossi õue. Imestus oli see, kui kõik rüütlid ja sõjamehed nii vara väljas olid. Kõigepealt raiuti tükkideks voorivedajad, siis mindi viljakottide kallale, mille sees mehed olid, need torgati mõõkadega surnuks või siis kes oli üritanud välja pugeda sellel lõigati pea otsast. Nüüd toodi välja kambrist Krõõt, ühe ree kottide suud seoti lahti, Krõõda imestuseks aga ei olnud seal Priidut. Selgus, et Priidul oli juba enne ühe sulase poolt pea maha raiutud, kõik oli ta enese ema süü. Eestlaste suur mäss lõppes õnnetul viisil. Mõõk, nälg ja katk murdsid poole rahvast maha.
nii palju valmis, et neist lossi kaitsjate maharaiumiseks küll saab; küllap edaspidi ordu sõjamehed ise meile sõjariistu juurde muretsevad. Lossi sisse pääseme järgmisel viisil: tuleval toomapäeval peavad Viljandi maakonna mehed, nagu see igal aastal olnud, kümnist lossi vedama. Nüüd paneme aga vilja asemel kõige tugevamad mehed kottidesse ja saadame nad varahommikul, kui rüütlid veel magavad, lossi. On reed kottidega lossiõue peale lastud, siis teevad voorivedajad kottide suud lahti, mehed ronivad ühe silmapilguga välja, raiuvad kohmetanud sõjamehed maha ja võtavad unised rüütlid! vangi. Mina ise katsun õhtul enne seda kuidagiviisi lossi pääseda ja ööseks sinna valvama, jääda, et kogemata midagi õnnetust ei sünniks. Peaks midagi karta olema, siis annan lossist kõhe märku. Minu truu seltsimees Risti Priidu on kohe esimese ree peal . . . Tohoo, mis karjatus see oli?» Krõõt põgenes kui kõhutatud hirv
annaabi.ee 
