seda ka ainult kuni 1942. Aasta novembrini kui teda viiakse sund mobilisatsiooni käigus Stalingraati rindele. Juba rongist välja astudes tabas vaest noormeest ränk ja õõvastav vaatepilt: terve Stalingraadi jõe kallas oli täis raskesti haavatuid ning elu ja surma vahel vaakuvaid vaevu elavaid laipu. Stalingradi linn kui selline on totaalselt hävinud, ainult musti suitsusambain kerkib kunagiste hoonete varemetest. Üle jõe voorivad paadikesed viivad üha uusi noori sõdurpoisse kindlasse surma, tagasi tulevad heal juhul samad leavad pungil täis haavatuid, halvemal juhul aga on leavu tebanud natside mürsud. Kuulda on ainult sumedat hüüdu ,,Hurraaaaaa!!!", millele järgneb ränk ragin laske ja kõige lõpuks on vaid haavatute eesrindlaste hädist nutusegust karjumist. Järjekordne salkkond seatakse laevu ootama, üleühe antakse hirmust tudisevale kahurilihale
mahub kindlasti ka ühistöö Soome Rahvusooperiga, Tauno Pylkkäneni ooperi ,,Mare ja ta poeg" kaasakiskuv kontsertettekanne Hannu Lintu dirigeerimisel. Ooper ühiskondliku nähtusena. Ka "Estonia" sügishooaja esimene esietendus, Giuseppe Verdi ,,Aida" (koostöös Malmö Ooperiga), mõjus värskelt. Etendused ei toimunud kesklinna ooperitemplis, vaid linnaäärses "Onistari" tennisekeskuses, võiks öelda "Õismäe Ooperis". Etenduste ühiskondlik kõlapind oli võimas, tennishalli suunas voorivad inimmassid on senini silme ees. Näib, et "Estonia" tabas kahe naelapea pihta: tõi esile uue perspektiivi ooperi ja Tallinna publiku suhetes ning näitas esimese esietendusega arvestatavat kunstitaset. Suurejooneline ja ka suurejooneliselt lavastatud ,,Aida" sobis tennishalli hästi, ehkki laiaks venitatud ristkülikukujuline lava tekitas reziile ja osatäitjatele omaette raskusi: kui üks tegelane pidi teatud repliigiks
ametid. Algul oli viis suurt kasti: braahmanid (preestrid), ksatrijad (sõdurid), vaisjad (maaharijad ja kaupmehed), suudrad (töölised) ja puutumatute kast (ühiskonna heidkud) Tänapäeval on tegelikkuses 2000-3000 kasti. India püüab sellest diskrimineerivast süsteemist jagu saada. Tervituseks ikka namaste või namasgar. KOHALIK TRANSPORT Indias on ainuvõimalikuks reisimise vahendiks raudtee, kuna maanteeliiklus on tõeliselt hullumeelne. 8 m laiusel asfaltteel voorivad koos autodega samas suunas tuhanded inimesed, sõidavad jalgratturid ning härjakaarikud, sihitult jalutavad igatsugu koduelukad (lehmad, kitsed jne), nende vahel sõidavad pidevalt signaali andvad (s.t 1 min jooksul 10-20 korda) suured veoautod, bussid, sõiduautod, mopeedid, moto- ja velorikshad. Seetõttu on bussi keskmiseks kiiruseks kuskil 35 km/h ning mägedes veelgi vähem. Bussireisi üheks iseärasuseks on veel, et ükski buss ei liigu enne paigast, kui ta on puupilgeni rahvast täis.
annaabi.ee 
