35 (1902). O. Resphigi oli itaalia helilooja, muusikateadlane, pianist ja viiuldaja. Teost esitasid viiulil Kati Meibaum ja Hans Christian Aavik, vioolat mängis Liisa Välja ja tsellot Marten Meibaum ning klaveril oli Karolina Zukova. Hääled kõlasid ilusti kokku ja esinejad mängisid hingega. Ottorino Respighi loomingus sarnanes Max Regeri omaga. Esitatud teose esimene osa oli Allegro. Esitus oli keskmises registris, keelpillid mängisid alguses rahulikumalt ja voolavamalt. Tundus, et klaver oli ainult saateks ning keelpillid mängisid põhiosa. Keelpillide mäng kõlas laineliselt, aga klaveril hüplevalt ja jõuliselt. Meloodia kordused ning selle osa lõpu poole muutus hoopis klaveril mäng voolavamaks ja keelpillidel hüplevamaks. Järgmine osa oli Andantino. Algas mezzofortes ning oli palju sarnasusi eelmise osaga. Edasi kiirenes ja valjenes, kuid ruttu muutus vaiksemaks tagasi. Keelpillid mängisid mezzopianos ning üles- alla. Klaver oli teravamalt.
seega ei õnnestu ka jõuda kõneluseni teisega. Teise võimetus on ikka ühtlasi ka selle esimese võimetus. 15) miks pedagoogilises kõneluses ei toimu dialoogi (tooge välja kolm erinevat asjaolu): Õpetaja situatsioonis on aga ilmselt üks iselaadi raskus, millele enamasti alla vannutakse – see on raskus säilitada endas võimet kõneluseks. Kellel tuleb õpetada, usub, et ta peab rääkima ja tohib rääkida ja mida voolavamalt ja seostatumalt ta suudab rääkida, seda enam arvab ta oma õpetusi edasi andvat. Ikka ja jälle on kõrgkooli elus tehtud katseid elavdada loengut diskussiooniga ning sealjuures muidugi kogetud vastupidist, nimelt et minna kuulamise retseptiivsest hoiakust üle küsimise ja oponeerimise initsiatiivile on äärmiselt raske ja see õnnestub harva. Lõpuks kätkeb õpetamissituatsioon ületamatut kõnelusraskust, niipea kui ta on
annaabi.ee 
