Tallinnast ja Tartust. Hoolt on kantud lauliku mälestuse jäädvustamise eest. Tema haual on mälestusmärk setu suurele lauluemale Anne Vabarnale. Mälestuskividega on tähistatud ka ta sünnikodu Võporsova külas. Värska vald annab välja Anne Vabarna nimelist omakultuuripreemiat isikule, kes on aasta jooksul suutnud anda kõige suurema panuse setu rahvakultuuri arendamisse. "Ale" - seto esimene värsseepos "Ale" valmis 6 nädalaga ja saadeti 17. XII 1927. Tartusse P. Voolainele. Hiljem omandas käsikirja Eesti Kirjanduse Selts, selle 2 vihikut säilitatakse praegu Eesti Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas (KM KO, f.117 nr.10:6). [165-320] Ale hällis 165 Seto naka õks no poissi seletämmä, Ale-veljä arotamma! Kui oll´ õks tuu vell´o väikene, maah mar´asuurukõnõ, olli õks tä terräv kui terä, 170 oll´ muudsa kui muna. Ale õks sis imme helläkeist, vell´o maamat, mar´akõist kui hoit´ õks tä Alet väikost,
Voolaine skeemi üsna täpselt, kuid täielikult on laulikupoolseks lisanduseks kogu epiloog [v. 5379-7982]. Anne Vabarna hakkas pärast kirja saamist lugulaulu kohe sõnastama. Et Anne ise oli kirjaoskamatu, pani dikteeritud värsid paberile lauluema 19-aastane poeg Ivo (Jaan). Tekst on talletatud 388 leheküljelisse kaustikusse laustekstina (värsivahesid eristamata). Tekstualiseerimine lõppes 1927.a. maikuuks ja valminud käsikiri saadeti Akadeemilise Emakeele Seltsi kaudu P. Voolainele. Uut setu eepost tutvustab P. Voolaine eesti üldsusele juba järgneva aasta algul. Koostöö edukusest tiivustatuna läkitab P. Voolaine 1927. a. oktoobris kirja teel uue tellimuse, seekord värssromaani "Ale" sõnastamiseks. 6 nädala jooksul on Anne täitnud sellegi ülesande, kahes vihikus kokku 10 042 värssi sisaldav käsikiri läkitati Tartu poole teele 17. XII 1927 ja P. Voolaine refereerib lauliku uut oopust üldsusele paari kuu pärast. Koostöö jätkus ja P
annaabi.ee 
