riikliku televisioonikanali näol. Selle loomise eel ning ajal oli aga rohke arutelu ning debatt selle teostamise, vajalikkuse ning eduka läbiviimise üle, mis tõi mitmeid seisukohti eri rühmadelt, mis said kajastust ajakirjanduses. Analüüsi eesmärgiks on anda ülevaade eri rühmadest ning nende seisukohtadest ETV+ telekanali kohta, kaardistada kahe rühma poolt kasutatud demagoogia- ja retoorikavõtted meedias, lähtudes Ülo Vooglaiu materjalist, reastada need kasutuse alusel ning leida rühmade poolt kasutatud võtete erinevused. Samuti antakse hinnang rühmade veenvuse kohta. Analüüsi läbiviimiseks analüüsiti artikleid, mis seostusid just Eestis venekeelse telekanali loomisega, sealhulgas ka ETV+. Välja jäeti nii Euroopa Liidu kui ka Balti riikide välja pakutud venekeelsete telekanalite loomine, kuna nende puhul oleks olnud analüüs olnud mahukam ning hõlmanud ka teisi riike
Huvi õigluse teema vastu on Vene-aegsetel represseeritutel loomulik elukaaslane, minul lisandusid sellele repressioonid Eesti Vabariigi õiguskaitsesüsteemilt. Hiljutised isiklikud kogemused kokkupuudetest Eesti õiguskaitsesüsteemiga motiveerisid mind teemat veel kord võimalikult süsteemselt käsitlema. Ettekandest kiire ülevaate saamiseks piisab esiletõstete ja slaidide lugemisest. Sissejuhatus Selle essee esimeseks motoks on väljavõte Eesti ühiskonna valvehundi Ülo Vooglaiu 80. sünnipäeva auks koondatud mõttekatketest, millele enamasti ei ole võimalik vastu vaielda. Neljas ja viies moto on omavahel selges vastuolus üks neist peab olema vale, kui teine on õige. Karin Hallas-Murula on sõltumatu intelligendina sõnastanud Eesti ühiskonna silmakirjalikkuse, kuigi see ühiskond oskab etendada simulaakrumit (näivust, näideldut) toimiva demokraatliku korrana. Jüri Saare artikkel idealiseerib Eesti
annaabi.ee 
