tundis. Figuure pinnaga siduv joonestik põimib nad nagu mingiks ornamendiks, mis laotub kitsale haarmooniliste proportsioonidega plaadipinnale. Selle seisnebki Goujoni reljeefide põhiline erinevus pinnast väljatungivate ja pehmelt ümardatud vormidega antiikreljeefidest. Ka itaalia renessansi meistrid kasutasid rütmilisi kontuure, kuid need rõhutasid kehaehituse üldist seaduspärasust, tasakaalu ja keha reljeefsust; Goujoni töödes seevastu on ülekaalus labiilsus ja rahutu voogavus. Goujoni reljeefe peab vaatlema pikemat aega. Süvenenud vaatlemisel tugevneb nende muusikaline põhitoon ja meile saab arusaadavaks, kui tihedalt on reljeefide vormikäsitlus seotud nende sisuliste otstarbega - kaunistada sädelevaaate veejugadega purskkaevu. Goujonilt pärinevad peale selle ka Louvre`I karüatiidid ja marmorist "Diana", mis kaunistas Anet`I lossi sissekäiku (pärast 1548. A., Louvre). Goujoni Diana kuju, mis oma tolleaegse moesoenguga sarnaneb rohkem XVI sajandi
17. sajandi lõpuks aga kerkis esile puht-hispaanialik barokistiil, mida hakatakse selle looja, arhitekt J. Churriguerra ( 1650-1723 ) järgi nimetama tsurrigerismiks. Selles dekoratiivsuses ja rikkalikkuses vallandub Hispaaniale omane elurõõm ja taltsutamatus. Ollakse ükskõikne konstruktsioonide suhtes, toed ja talastik olid ainult raamiks rikkalikult kuhjatud ornamentidele, kõveratele ja väänlevatele vormidele, kummalises seoses antud taimemotiividele, mille plastiline voogavus tekitas maalilise kogumulje. Tsurrigerismi silmapaistvamaid näiteid on Salamanca raekoda ja selle ees asuv väljak ( 1720-1733, arh. A. Garcia de Cinjores), Madridi San Fernando kiriku fassaad ja Hospicio Portaal ( 1722, P. Ribera ), Santiago de Compostella läänefassaad (1738-47, arh. F. Casas-y-Novoa ) ning Granada kartuuside kiriku käärkamber ( 1727- 64 ). BAROKK AUSTRIAS JA SAKSAMAAL. ROKOKOO Nagu öeldud, omandas barokkarhitektuur igal maal pisut erinäolise ilme
annaabi.ee 
