veimevakk vaksa kõrgune". Eriti hoogu läks veimede valmistamine enne pulmi, kosjade ja pulmade vahelisel perioodil. Traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas. Keskmisteks pulmadeks pidi pruudil olema varutud kindaid üle 50 paari, vöid ning paelu üle 100, lisaks sukki ning muid riideesemeid. Muidugi ei tohtinud pruudi kaasavarast puududa ilus kirjaline vaip-sõidutekk, millele 19. sajandil lisandus ka vooditekk. Pulma kutsuti peigmehe ja pruudi sugulased ja lähedased naabrid, tuttavad. Küla muud inimesed võisid tulla tavaõoguse kohaselt pulmi vaatama ja neist vähesel määral ka osa võtma. Ühest korrast ei aidanud, pulma pidi kutsuma kolma korda. Kutsudes kummardati iga kutsutava ees. Pulmaliste arv ulatus üldiselt mõnekümne inimeseni, tõustes jõukamate juures hilisemal ajal sajani ja üle sellegi. Hiljem ei olnud kutsujateks enam mitte alati pruut ja
Pühade ja pidude puhul kaunistati just nurka, kus asus söögilaud. Sisustus oli äärmiselt napp ja lihtne. Üks vanimaid sisustusesemeid oli magamiseks seina külge ehitatud lihtsa konstruktsiooniga lavats. Ida-Eestis oli suur, paari meetri laiune lavats, mujal 1-2 inimesele mõeldud väikesed, seina külge kinnitatud lavatsid ehk labasängid. Selliseid lavatseid oli toas mitu. Magades kaeti end ülerõivastega, sh üleviskeräti ehk sõbaga, millest Põhja-Eestis saigi ainult vooditekk. Peaaluseks pandi päitsilaud, puupakk, õlevihk vm. Liikuvaid voodeid õppisid eestlased tundma arvatavasti hiljemalt 18.sajandil, hakati neid laiemalt kasutama alles 19.sajandi esimesel poolel. Vanad voodid olid üsna lühikesed. Küljealuseks kasutati üldiselt takuse linaga kaetud lahtisi õlgi. Imiku magamisase oli juba eseaial häll (Põhja-Eestis nim kätkiks). 19.saj oli Eestis veel
annaabi.ee 
