kolmas ja kõige tõepärasem argument ütleb, et loodusseisundi puuduste vältimiseks saab välja mõelda poliitilisi ja ühiskondlikke struktuure, mis ei ole samaväärsed riigiga. Võib õelda , et lõhe mõistliku anarhismi ja riigi pooldamise vahel muutub tihti tühiselt väikseks. Raamatus käsitleti ka mitmeid poliitilise kohustuse põhjendamise viise, kuid minu arvates pole ükski nendest perfektne. Näiteks ei suuda lepingutraditsiooni voluntaristlikud põhjendused seletada nende kohustusi, kes keelduvad nõusolekut andmast. Ausameelsuse argument on näiteks edukas vaid siis, kui kõik tunnistavad riigi hüvesid, see aga pole kuigi tõenäoline, et näiteks eestis 1,3 miljonit inimest tunnistavad kõik ühiselt riigi hüvesid. Locke'i seisukoha järgi on kõigil üksikisikutel aga õigus ellu viia moraaliseadust ka valitsuse puududes. Me võime väga hästi kõik hakkama saada ka mõne sõltumatu riigiseaduse olemasolu korral
huvipakkuvatesse küsimustesse võib kaasa tuua tõelise vabaduse ja võrdsuse kõigi jaoks. Ainult siis, kui me ise oleme osalised nende otsuste langetamisel, mis struktureerivad meie elu kõigis valdkondades, oleme me tõeliselt vabad, väidavad nad. Ja kui asetada see eelmise peatüki poliitilist kohustust puudutanud arutelu konteksti, siis ainult osalusdemokraatias on ühiskondliku lepingu teooria voluntaristlikud eeldused rahuldatud. Säärases ühiskonnas võime endast tõesti mõelda kui ühiskonnaliikmetest, kes vabatahtlikult annavad oma panuse. Ning seega vaid neil tingimustel võib meil üldse tekkida kohustus riigile alluda. Osaluspoliitika idee on pealtnäha väga ligitõmbav. Me oleme riikliku ja kohaliku otsustamise subjektid peame alluma reeglitele , seega peaksime kahtlemata mängima oma osa nende otsuste autoritena. Ainult
annaabi.ee 
