molekulis on. Näiteks võivad lisalingus paikneda nukleotiidid 47, 47:1, 47:2 jne (või 47A, 47B, 47C jne). tRNA tertsiaarstruktuuri moodustumine ja mis seda stabiliseerib. Üheks tRNA molekuli ruumilist struktuuri stabiliseerivaks elemendiks on lämmastikaluste vaheline stäking. Teiseks tähtsaks teguriks on mitmesugused tertsiaarsed vesiniksidemed, mis moodustuvad tRNA D- õla ja molekuli üheahelaliste regioonide vahel. Voltumise tulemusena saavad vesiniksidemed tekkida ka tRNA erinevate üheahelaliste piirkondade vahel. Lämmastikaluste vahel leiavad aset hüdrofoobsed stäking-interaktsioonid. Selle tulemusel paigutuvad lämmastikalused teineteise suhtes nii, et nende kokkupuude veega oleks minimaalne. Teineteise lähedale sattunud tRNA heeliksite vahel toimub samuti stäking-interaktsioon (coaxial stacking) ja tulemuseks on heeliksite liitumine
Fraktaalsed gloobulid moodustavad kromosoomi territooriumeid. Gloobuli tuumikus paiknevad aktiivselt transkribeeritavad geenid ning mittetranskribeeritav kromatiin paikneb gloobuli perifeerias. Iga piirkond fraktaalsest gloobulist on võimeline kiiresti lahti voltuma, translokeeruma ning muutuma transkriptsioonifaktoritele ja teistele valkudele kättesaadavateks. Perikromatiinne piirkond on funktsionaalne ruum tuumas, mis määrab kromatiini voltumise. Selles piirkonnas esinevad replikatsiooni, transkriptsiooni ja RNA prosessingu faktorid. Perikromatiinne piirkonnas toimuvad transkriptsioon, kotransktiptsiooniline vaigistamine, DNA replikatsioon ja tõenäoliselt ka reparatsioon. Nii RNA kui DNA süntees toimub perikromatiinses piirkonnas, kuid mitte sisemistes interkromatiini kompartmendi laguunides. Perikromatiinne piirkond jaotab kromosoomide territooriumi kromatiini domeenideks.
annaabi.ee 
