lisaks heale seltskonnale ja rutiinist välja kiskumisele on ka hea võimalus ennast harida ja avastada uusi pärle kultuuri valdkonnast. Laupäeval, 20.novembril, seadsin sammud Estonia teatri poole, et tutvuda W.A.Mozarti koomilise ooperiga ,,Così fan tutte, ossia La Scuola degli amanti" ehk ,,Nii teevad kõik ehk armastejate kool". Tol õhtul oli teatrikülastajaid ootamas sümfooniaorkester, eesotsas peadirigendi ja loomingulise juhi Arvo Volmeriga. Näitlejatest ootasid lavale minekut Heli Veskus, Helen lokuta, Aare Saal, Oliver Kuusik, Priit Volmer ja külalisena Marion Melnik. Terve ooperi peale esitati ainult üks instumenaalpala ja see oli kohe alguses. Seekord sai ka teise rõdu kohad ära proovida, kuna tavaliselt on piletid kas esimesele rõdule või parterisse. Ooper koosnes kahest vaatusest ja enne ooperi algust tuleks minu arust läbi lugeda kava ja lühitutvustus, et viia end kurssi laval toimuvaga vältimaks arusaamatusi
Möödus umbes veerand sajandi. Mul oli au töötada Vanemuise teatris, kus lavale jõudis sama luhu ning lavastaja pakkus millegipärast Henry Higginsi rolli mulle. Kas 13 ma ei tahaks seda mängida? Edeva näitlejaning enesekeskse inimesena ei leindunud ma endas jõudu keelduda. Ja see oli mu teistkordne kohtumine "Leediga"-seekord juba otsene. Enne 2006 aasta jõule oli mul jutuajamine "Estonia" kunstilise juhi Arvo Volmeriga, kes ääri-veeri uuris võimalus, et kas ma äkki ei tahaks lavale tuua "Minu veetelevat leedit" . Miks ka mitte, arvasin ma, sest enesekindla-edeva lavastajana ei leinud ma järekordselt endasjõudu austavas ning ahvatlevast ettepanekust keelduda. Seda enam, et nägin (tahtsin näha?) selles midagi sümboolset, kus teatriaastate ring täis saab, korduma hakkab. 14 Meedia Braavo, Janne Sevtsenko!
annaabi.ee 
