stabiilsuse periood; 1971-1985 on nimetatud Honeckeri ajastuks millal saavutati lähedasemad suhted Lääne- Saksamaaga; ja 1985-1989, millal hakkas idablokk kokku varisema . Saksa DV valitsev partei oli Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei. Lisaks olid veel Saksamaa Kristlikud Demokraadid, Saksamaa Demokraatlik Põllumeeste Partei, Saksamaa Liberaalne Demokraatlik Partei ja Natsionaaldemokraatlik Partei. Valimised toimusid Volkskammeris ja olid efektiivselt reguleeritud SED-i poolt. Valimised peeti mitte just kõige salajastes tingimustes, sest rahval oli võimalus võtta valimisnimekiri vastu või see tagasi lükata ning ette määrata riigikogu kohad, mida parteid saavad. Nagu ka muudes kommunistlikes riikides oli 90-protsendine nõusolek tavaline. Rahvastik Ida- Saksamaa rahvaarv vähenes tema 41-aastase ajaloo jooksul kolme miljoni võrra: 19 miljonilt 1948. aastal kuni 16 miljonini 1990. aastal
Saksa DV koosnes viiest liidumaast ning neist eraldi oli Berliini linn. 1952 tehti haldus- reform, riik jagati 14 rajooniks (Bezirke), eraldi jäi Berliini linn. Olulisemad massiorganisatsioonid olid Vaba Saksa Noorus (Freie Deutsche Jugend, põhimõtteliselt sarnane komsomoliga NSV Liidus), Saksa Demokraatlik Naiste Liit ja Vaba Saksa Ametiühinguliit. Kõik need olid kontrollitud valitseva partei, SEDi, poolt. Ka omasid nad kõik esindust Volkskammeris. Sisepoliitika 14 NSV Liidu kontrolli all ei olnud Saksa DV-l võimalust kujuneda sama jõukaks ja oluliseks riigiks maailma mastaabis kui Saksamaa LV-l. Kuid sotsialismimaade hulgas oli DDR väga tähtis. DDRi kommunistide seas oli algselt ilmselt mõjukaim mees Wilhelm Pieck, kes koos Otto Grotewohliga esimene SEDi juht (peale Kommunistliku Partei ja kohaliku SPD ühinemist 1946)
annaabi.ee 
