inimesed on vaja uuesti ristida. See liikumine oli radikaalne, esines ka tapmisi. Kõrvalharuks olevad anabaptistid olid rahumeelsemad inimene peab ise usu juurde tulema ja ristida tuleb täiskasvanult. Sveitsis tegutses samaaegselt Lutheriga Ulrich Zwingli. Võrdlemisi rahulikus Sveitsis rääkis Zwingli enam inimese väärikusest ja heaolust. Lunastusprotsessi juures annab Zwingli erinevalt augustiinlikust Lutherist enam tähelepanu inimese volile. Suurim erinevus seisnes armulauatülis. Zwingli arvates oli armulaual kohal Jeesus kui inimene, Luther väitis ilmtingimata, et armulaud ei ole püha sakrament ilma Jumala kohaoluta. Lahingus hukkunud Zwingli järelkäijaks Sveitsis sai Johann Calvin. Calvini järgi sai nime kalvinism (reformeeritud kirik). Vabas Sveitsi keskkonnas arendas Calvin Lutherist mõnevõrra erinevat teoloogiat. Kalvin rõhutab jumala armu,
loomuõigusõpetuste puhul selline tulemus paratamatu: kõik need õpetused (Spinoza oma küll mööndusega) näitavad õigust kui hädavajalikku vahendit inimese ja kogukonna loomuliku algseisundi ületamiseks. Kui see saab ületatud, siis peab inimtsivilisatsioon ühes oma õiguse ja riigiga end sellest algseisundist lahti haakima. Järelikult algseisund kaotab mõju nii riigile (mis on neis õpetustes ilmselgelt väljendatud) kui ka õigusele ning õigus hakkab alluma vaid kas inimese volile, mis on mõistuspärane niivõrd, kuivõrd ületab algseisundit, või mõistuspärasuse (ratsionaalsuse) seadustele, mille omavoliline muutmine on irratsionaalne.] [24]Uusaja naturalistliku loomuõigusfilosoofia jooned (Luts lk 99): 1)Loomuõiguse tuletatavus inimese empiiriliselt tajutavast loomusest. 2)Loomuõiguse käsitlemine inimestele loomulikus algolukorras kuulunud vabadusena (negatiivsena Hobbesil ja positiivsena Lockel, Rousseaul).
annaabi.ee 
