1944 kutsus Soome valitsus nad Soome, kuid Soome ja NSV Liidu rahulepingu põhjal saadeti ingerlased Soomest välja ja paigutati Kalinini oblastisse. Sealt tulid nad omatahtsi Eesti taludesse tagasi, kust enamik neist saadeti 1948. aastal Siberisse. Osa ingerlasi eestistas oma nime ja asus linnadesse. 1959. aasta loenduse andmeil oli Eestisse jäänud 16 699 soomlast (ingerlast). Järsult suurenes sisseränne 1968, kui Eestisse tuli Kasahstanist ja Nõukogude Kesk-Aasia vabariikidest endiseid volgasakslaste perekondi, kellest suurem osa rändas 197377 Saksamaale. Eesti oli NSV Liidu intensiivse rahvastikurände piirkondi, kuhu asuti massiliselt elama ja kust ka hulgaliselt lahkuti, olles siin elanud lühemat või pikemat aega. Sõjajärgsele rändele on eelkõige iseloomulik ülisuur rändekäive. Olemasolevatel migratsiooniandmetel kirjutati Eesti linnalistesse asulatesse 194688 sisse 929 900 ja maa-asulatesse 195688 155 200 inimest, kokku 1 085 100 väljastpoolt Eestit saabunud inimest
mitteluterlastega abiellumine ning segaperekondades on saanud enamasti kodukeeleks vene keel. Ometi kuuleb eesti keelt veel üsna tihti. On märkimisväärne, et Siberi soomlased, lätlased ja volgasakslased on eestlastega ühes külas kõrvuti elades sageli omandanud eesti keele, eestlased aga üldjuhul teiste naabruses elavate luterlaste keelt ei valda. J. Viikberg peab siin otsustavaks eestlaste kompaktsust ning omakeelset külaühiskonda, mida teised vähemusgrupid on respekteerinud 6. Volgasakslaste puhul tundub see loogiline: võimude poolt 1941. aastal eesti küladesse saadetud pidid 2 Kulu 1997, 85 3 Kulu 1997, 86-87; Viikberg 1988, 285 4 Granö 1905, 38-39 5 Nigol 1918, 41 6 Viikberg 1997, 38 paratamatult küla kõnekeele omandama, vene keel polnud tol ajal veel ülevõimu saavutanud. Soomlaste "eestistumine" sai alguse ilmselt nende vähemusse jäämisest ja segaabieludest ning seda soodustas ka keelte sarnasus7. I.Lotkin8 märgib, et Lääne-Siberis
annaabi.ee 
