sajandi esimesel poolel sooloaaria ja duetiga, mida lauldi basso continuo või väikese ansambli saatel. 17. sajandi algul võis kohata väga erinevates vormides soololaulu ehk aariat lihtsast tantsurütmilisest salmilaulust kuni lihvitud stiilis poeetilise soolomadrigalini. Kuni sajandi lõpuni olid väga armastatud variatsioonilised, pidevalt korduvale bassimotiivile ehk basso ostinato'le üles ehitatud aariad. 17. sajandi peamiseis vokaalzanreis kantaadis, oratooriumis ja ooperis kujunesid aegamööda ka kindlad aariavormid ja tüübid. Tavaliseks said refräänilaadselt korduvad aarialõigud ja orkestrivahemängud. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da- capo-aaria vorm. See koosneb kolmest lõigust: esimesed kaks erinevad helistiku ja enamasti ka karakteri poolest; pärast teist lõiku kordub esimene osa muutusteta ja seda ei kirjutata noodis välja selle asemel kasutatakse märkust "aria da capo"
Need bassiteemad on tavaliselt vaid mõne takti pikkused ning mõnd temmatüüpi kasutati läbi sajandite väga palju. 17.sajadi kantaadis, oratoorimis ja ooperis kujunesid aegamööda ka kindlad aariavormid ja -tüübid. Tavaliseks said refräänilaadselt korduvad aarialõigud ja orkestrivahemängud. Sajandi lõpus tuli Itaalias kasutusele da-capo-aaria vorm. Da-capo-aaria vorm sai 17.sakjandi lõpul itaalia muusika kõigis vokaalzanreis ainuvalitsevaks ning võeti hiljem üle ka Saksamaal ja Inglismaal. Barokiajastu vokaalmuusikas oli üksiku aaria kõrval tähtsaim kammerzanr kantaat. Sõna kantaat kasutati zanrivormina esmakordselt 1620. aasta paiku ja siis tähistas see lihtsalt vokaalteost. Algselt oli kammerkantaat lihtsalt pikem ja arendatuma vormiga aaria või duett basso continuo saatel. 17. sajandi teisel poolel kujunes aga uus kantaaditüüp, mis koosnes 2-3 retsitatiivi ja aaria paarist ning
annaabi.ee 
