ö, i, ü ja tagavokaalid: a, o, õ, u. (Vt ka skeem 6.) Eesti vokaalisüsteem kokkuvõtlikult (huulvokaalid rasvases kirjas): 5 eesvokaali: i, ü 4 tagavokaali: õ, u e, ö o ä a (Kehtib tüvisõnade pearõhusilpides esisilbist kaugemal on nüüdiseesti omasõnavaras ainult i, e, a, u.) 3.1.2. Vokaalimoodustuse universaalsus Samasugusel põhimõttel eristavad vokaale kõik keeled. i i ü õ u u e o e ö [] o [:] æ ä [a] a Skeem 6: kardinaalvokaalid ehk Jonesi trapets (võrdluseks eesti vokaalid kursiivis).
Poolvokaale eristab vokaalidest see, et fonoloogiliselt esinevad nad konsonandi funktsioonis. Lähedaste tunnustega häälikud on eri foneemid, kui nende suhet iseloomustab fonoloogiline opositsioon ehk võimalus muuta tähendusi, kui neid omavahel asendada. Helilisusopositsioon on nähtus, kus lähedasi foneeme eristab helilisuse olemasolu või puudumine: näiteks foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei leia kasutamist. Vokaalimoodustuse põhialuseks on keele horisontaal- ja vertikaal-suunalised liikumised. Esimese põhjal liigitatakse häälikud ees-, taga- ja keskvokaalideks. Keeleselja kõrguse järgi eristatakse madalaid, kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale. Eri keeltes leidub huulvokaale kõige sagedamini kõrgete ja keskkõrgete taga-vokaalide hulgas. Labialiseeritud eesvokaale kasutavad näiteks eesti, ... ja ... keel (nimetage vähemalt 3). Tüüpilised keskvokaalid on vene [ ] ja inglise [] (rõhutu silbi e).
annaabi.ee 
