Krooniametnikest olid tähtsamad- marsal- kuninga ihukaitseväe ülem; kantsler- algul kuninga kantselei ülem, hiljem kuninga lähedane usaldusmees ja välispoliitika juht; hetman- Poola sõjavägede ülemjuhataja; rahanduse ja majanduse juht, finantsmeister. Kuninga asetäitjaks Liivimaal oli asehaldur ehk administraator, kelle otseseks ülesandeks oli sõjaväe juhtimine. Administraatori kõrval oli ka teisi ametnikke nagu revidendid, kes koostasid katastri andmeid. President- ehk vojevoodkondade eesotsas olid presidendid ehk vojevoodad, kes täitsid poliitilisi, maksustamise jm ülesandeid. Vojevoodkondade allüksuste ehk kastellaankondade eesotsas olid kastellaanid ehk starostad. Nad olid kohaliku riigivõimu esindajad ja sõjaväelised ülemused. Ülesandeks oli maksude võtmine, riigiasjade haldamine, korra alalhoidmine. Neile allusid veel riigimõisate valitsejad, relva ja suurtüki parandajad, tööülevaatajad ja kupjad.
allutati vahetult Poolale. Poola kuningas lubas säilitada aadli omavalitsuse ja luteriusu puutumatuse ning tunnustada saksa keelt asjaajamiskeelena. Tegelikkuses aga hakati aadli õigusi peagi kärpima ja Liivimaa haldus korraldati ümber Poola-Leedu eeskujul. Maa jagati kolmeks presidentkonnaks, mis hiljem nimetati ümber vojevoodkondadeks. Neist kahe keskused olid Eesti alal (Tartu ja Pärnu), kolmas -- Võnnu (Csis) -- Läti territooriumil. Presidentkondade (vojevoodkondade) eesotsas olid enamasti poolakad või leedulased. Enamik maast (palju mõisaid oli jäänud omanikuta) läks riigi valdusse. Riigimaadel moodustati halduspiirkondadena 20 staarostkonda, millest Lõuna-Eesti alale jäi 10. Staarostkondade alla jaotusid omakorda riigimõisad -- folvarkid. Algul olid pooled staarostitest poolakad, pooled leedulased. Hiljem sai kolmandiku neist ametikohtadest ka Liivimaa Poola-sõbralikum aadel. Osa
annaabi.ee 
