1554. aastal tuleb esimest korda välja Vene tsaari arusaam, et Liivimaa on tema pärand. Sõlmitakse kokkulepe liivimaalastega 24.juuni 1554, jõustuma pidi mihklipäevast 1554, 29.sept, kehtivusajaga 15 aastat. Lepingut ei sõlminud mitte tsaar, vaid Pihkva vojevood. Ivan IV luges end tsaariks, pidas end kõrgeimaks, Saksa-Rooma keiser oli temaga võrdväärne ainult. Talle ei sobinud mingid Liivimaa ordumeistrid, kes polnud temaga võrdsed, ordumeistritega võrdne tase oli ainult vojevoodidel. Lepingus oli määratletud: 1) kolme aasta jooksul tuleb tasuda Tartu maksu, 1 mark inimese kohta, esialgu ka tagasiulatuvalt 50 aasta eest. Raha tuli Moskvasse tuua. Edaspidi tuleb hakata iga-aastaselt tasuma. 2) Vene kaupmehed pidid saama õiguse Liivimaal suhelda otseselt välismaa kaupmeestega, kõikide kaupadega, v.a soomusrüüd, vaha ja rasv. 3) kui Saksa-Rooma keiser ei ole keelanud, siis võivad käsitöölised Lääne- Euroopast Venemaale tulla
sõjaliste ametnike kandjad, muutus Liivimaal, kus endistest sõjaväelastest saavad tsiviilül. Vojevoodid saanud kompetentsi kohtualastes küsimustes. Huvitav moment see, et vojevoodid saanud kõrgema appellatsiooni distantsi. Kogu vallutatud liivimaa kohtulikud asjad jooksevad hierarhilise tipuna vojevoodide juurde kokku, kas nad neid ka lahendasid oli juba iseasi. Piiriala, kui tulid päridelegatsioonid, tulid maale Narvas või Pärnus, liikusid sealt kaudu Venemaale. Tulenevalt sellest et vojevoodidel oli vaha suhelda rootsi ja poolakatega, mistõttu diplomaatilist suhtlust oli palju. Eriti Narva vojevoodidel. Jakob Ufelt 1578 Pärnus, kirjeldused, kuidas liikus läbi maa. Linnadest ei kirjelda midagi , sest linnadesse teda sisse ei lastud, venelastel oli salakuulajate ees suur hirm, kuigi taanlastega olid neil head suhted. ( liikus koos saatjaskonnaga, kokku oli neil u 100 inim) Djakid olid bürokraadid. Vojevoodid tihti ei osanud isegi kirjutada. Djakke oli kõige
annaabi.ee 
