1.3. Ühiskonnaseisust tulenevad sõnad Reet Kasik (2001: 48) kõneleb oma artiklis sellest, kuidas kultuurid ja ühiskonnarežiimid mõjutavad keelt. Kultuuride kokkupuutepiiridel tekivad tema sõnul üleminukunähtus- ja inimene: kadakasakslus ja kadasakslane. Ka siin on toortõlke ja liigkasutusest unumise tundemärke, nimelt on nende väljendite kasutuselevõttu põhjendatud seosega kadakapõõsaga, mis sümboliseerib midagi vohavalt kasvavat ja raskesti väljajuuritavat. Tegelikult on sõna algkuju aga kate-saks, mis tähendab alamsaksa keeles hurtsikusakslast. Ka on väljendi tähendus rahvasuus algsele vastupidiseks muutunud - väljendi võtsid kasutusele balti-sakslased, kes nii põlglikult nimetasid eestlasi, kes püüdsid saksa moodi olla. Kasutust leiavad humoorika ja taba väljendi eeskujul ka pajuvenelane ja võsajänki/ võsainglane (Ibid., 2001: 49).
Õieti ongi keerdküsimus tihti pigem "pausiga lühijutt" kui dialoogivormiline narritamine: küsimus on enam-vähem retooriline, küsija ei eeldagi partnerilt vastust, vaid annab selle hetke pärast ise. Enamik uurijaid ei peagi keerdküsimust mitte mõistatuse, vaid nalja alaliigiks ja naljade väljaandjad paberil või internetis ei tee mingit probleemi sellest, kas nali on jutu või keerdküsimuse vormiline. Paljud naljasarjad (nt. hetkel vohavalt populaarsed blondiininaljad või nõukogudeaegne Armeenia Raadio sari, mida nimetati ka siinses naljade ja anekdootide peatükis, samuti elevandi- ja neegrisarjad) eelistavadki just keerdküsimuse vormi. Eesti folklooris on, tõsi küll, ka kaks erandlikult vana keerdküsimuste sarja, mis koonduvad küsimuste "Kumma võtad kas... või...?" ja "Kuhu lähed kas... või...?" ümber. Siin kasutatakse
annaabi.ee 
