3.11.1886), jättes saksa nimed kõrvale. Mõnevõrra sellesuunalist arengut ilmneski venekeelsetes vallanimedes, kus varem tavalise saksa nime asemel kasutati eesti tüve (nt Meeri vald vn , vrd sks Gemeinde Meyershof; Suuremõisa vald vn , vrd sks Gemeinde Großenhof; Veriora vald vn , vrd sks Gemeinde Paulenhof). Sellele vastukaaluks aga hoogustus kohanimede venestamine: 1891 anti mitmele vallale vene nimi (Kauksi > Aleksandrovskaja, Palvere > Nikolajevskaja, Uuemõisa > Vladimirskaja), 1893 nimetati Tartu Jurjeviks, 1914 arutati teistegi linnade nimede venestamist (mh Tallinn Kolõvaniks jms). Eestikeelse Tartu nime lubamine ajakirjanduses varieerus, sõltudes tsaaririigi üldisest olukorrast (1893 keelati, seejärel lubati, sõjaoludes 1915 uuesti keelati). Kuigi nimede kolmekeelsus üldiselt säilis, hakati ametlikul tasandil üha enam soosima venekeelsed kohanimesid, eriti 1910. aastatest alates. 4.1.2 Kohanimekorraldus Eesti Vabariigis 19181940
Vanade eestlaste uskumuste kohaselt on matustele tulnud kogukonna järgmine surija esimese matuserongi vastutulijaga samast soost. Uskumuse tõttu annab surnu meessugulane ka tänapäeval esimesele matuserongile vastutulijale osa peietoidust. Rõuge, Hargla ja Urvaste kihelkonnas selgitatakse seda tava teisiti. Leinarong võib vastutulijale kahju teha ning peietoit antakse talle kahju leevendamiseks (Torp-Kõivupuu 2003: 75). Jaroslavskaja, Vladimirskaja, Kostromskaja, Novgorodskaja ja Penzenskaja kubermangus eksisteeris samuti "esimese armuanni tava". Matuserongi esimesele vastutulijale anti käterätikusse mähitud leiba. Kingitus oli vastutulijale tänuks, et ta palvetaks surnu hinge eest. Mõned inimesed selgitasid tava lootusega, et surnut võetakse teise ilma vastu just sama lahkelt nagu tema sugulased võtsid vastu vastutulija. Vastutulijal on samuti oma kasu selles rituaalis: pärast surma abistab just see hing
annaabi.ee 
