Leili Muuga (14. november 1922 Maima küla, Oiroti oblast 1. august 2016) Ta sündis eestlasest maamõõtja Adam Muuga perekonnas Maima külas Oiroti oblastis Altai krais. Aastal 1925 asus perekond Pjatigorskisse, sealt 1938. a Naltsikisse. Aastatel 1940-41 õppis Muuga Moskva Tehnoloogia Instituudis, aastatel 1941-43 töötas Naltsikis kunstiateljee meistri ning medõena. Õpingud jätkusid aastail 1943-45 Ordzonikidze (Vladikavkazi) Mäe-ja metallurgiainstituudis ning 1945. a Leningradi Mäeinstituudi IV kursusel. 1946. a asus perekond Tartusse, kus ta töötas esialgu joonestaja-konstruktorina Arhitektuurivalitsuse projekteerimisbüroos. Aastail 1947-51 õppis ta peamiselt Alfred Kongo juhendamisel Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, selle sulgemisel Tallinna Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas aastal 1953 diplomitööga "D. Mendelejev tervitab Tartu Ülikooli 100. juubeli puhul". Muuga pälvis
1919. aasta veebruaris mobiliseeriti Bulgakov Ukraina Rahvavabariigi armeesse. Hiljem mobiliseeriti ta Vene valgete armeesse, kus ta teenis sõjaväearstina. Ta saadeti Põhja-Kaukaasiasse, kus ta haigestus tüüfusesse, mis oleks Bulgakovilt peaaegu elu võtnud. Pärast haigust hülgas Bulgakov arstiameti ning hakkas tõsisemalt kirjutamisega tegelema. 1919. aastal avaldati Bulgakovi esimene raamat – följetonide almanahh. 1919. aasta lõpus kolis Bulgakov Vladikavkazi, kus jõudsid lavale tema kaks esimest näidendit "Enesekaitse" ja "Turbinite päevad", mis olid väga menukad. Õige pea suundus Bulgakov Moskvasse plaaniga sinna "igaveseks jääda". Pealinnas oli raske tööd leida, kuid viimaks õnnestus tal saada kirjandussektsiooni sekretäriks. 1921. aastal asus Bulgakov koos naisega elama Patriarhi tiikide ning Majakovskaja metroopeatuse lähedale. Elatise teenimiseks kirjutas ta ajalehtedele följetone. 1925. aastal lahutas Bulgakov oma
annaabi.ee 
