taotlema samuti passi. Üks viisidest, kuidas talupoegade isiklikku vabadust teostati oli mõisnike kodukariõigus, mille järgi mõisnik võis karistada talupoega tema „kasvatamiseks“ oma äranägemise järgi, ilma mingi kohtuotsuseta.30 19. sajandi talurahvaseadustega kitsendati seda õigust ning määrati kindlamad piirid.31 Igal leivavanemal oli õigus oma teenistuses olevatele mõisatöö osalejatele anda teatud arv kepi- või vitsahoope, et sundida neid sõnakuulmisele. Kui Eesti 1816. aasta talurahvaseadus muutis võrreldes varasema seadusega karistusmäära väiksemaks, siis Liivimaa 1819. aasta seaduses jäi see püsima senises ulatuses. 32 Liivimaa 1804. aasta talurahvaseaduse järgi olid taluperemehed kodukariõiguse alt vabad, ent uus seadus laiendas mõisnike omavoli ka mõisatööl 28 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 73. 29 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal
Uuetoale. Miina ei sallinud kubjast. Kubjas ja Huntaugu peremees rääkisid kosimisest ja võtsid viina. Huntaugu peremees oli küll kosimise poolt, kuid perenaine ja kositav ise olid selle vastu. Samal ajal oli läinud Päärn koos oma emaga sauna. Ema ravis poja haavu. Päärn tundis ennast kohe palju paremini, kui ema tal selga võiga määris. Päärna ema oli hea ravitseja. Ja ega Päärn selles päris üksi süüdi olnud, et ta sai sellise arvu vitsahoope. Päärna isa, Rein, oli peksnud parunit ja selle eest väga karmi karistuse saanud. Tegelikult Rein ei peksnud parunit meelega. Reinule virutas kutsar piitsaga silma, nii et tuld Reinu silmast purskas. Ja alles siis kargas Rein kallale parunile, enese teadmata. Ta arvas, et see oli kutsar, keda ta peksis. Mõni kuu pärast karistuse saamist, suri ta ära. Pärast seda tegi Päärn oma esimese eksimuse paruni suhtes
Uuetoale. Miina ei sallinud kubjast. Kubjas ja Huntaugu peremees rääkisid kosimisest ja võtsid viina. Huntaugu peremees oli küll kosimise poolt, kuid perenaine ja kositav ise olid selle vastu. Samal ajal oli läinud Päärn koos oma emaga sauna. Ema ravis poja haavu. Päärn tundis ennast kohe palju paremini, kui ema tal selga võiga määris. Päärna ema oli hea ravitseja. Ja ega Päärn selles päris üksi süüdi olnud, et ta sai sellise arvu vitsahoope. Päärna isa, Rein, oli peksnud parunit ja selle eest väga karmi karistuse saanud. Tegelikult Rein ei peksnud parunit meelega. Reinule virutas kutsar piitsaga silma, nii et tuld Reinu silmast purskas. Ja alles siis kargas Rein kallale parunile, enese teadmata. Ta arvas, et see oli kutsar, keda ta peksis. Mõni kuu pärast karistuse saamist, suri ta ära. Pärast seda tegi Päärn oma esimese eksimuse paruni suhtes
annaabi.ee 
