Ado Vabbe, Peet Aren, Nikolai Triik, Konrad Mägi jt kogesid Saksa kunstimaastikku vahetult oma õpingute ja reiside käigus, samuti läbi ekspressionistlike väljundite modernses kirjanduses, teatris jne. Näituse kontekst võimaldab kogeda väga mitmekihilisi ekspressionismi edasiarendusi eesti kunstnike originaalses loomingus, rikastades vaadet ekspressionismile kui geograafiliselt laiapinnalisele, dünaamilisele, mitmekesisele ja vitaalsele nähtusele. Mulle meeldis näitus väga, eriti kuna mind on alati huvitanud 20.sajandi dadaism ja ekspressionism. Ruum oli väga omapäraste geomeetriliste kujunditega seinadega, mis olid 1 värvitud mustaks ja sobisid kokku ekspressionismi teemaga. Peamine üllatus oli see, kui primitiivne ja kirevate värvidega olid saksa teosed ja eesti ekspressionism oli üpris kaugele arenenud
a. mängiti ooperit Peterburis ja Pariisis. Algas Verdi viimase kangelase lõbusa kiidukuke ja peenelt tögava Falstaffi pikk rännutee. "Falstaffi" lõi Boito kahe Shakespeare'i teose põhiliselt "Windson lõbusad naised" ja osalt "Henry IV" alusel. Ooperispetsiifikast lähtudes tegi libretist tegelaste osas mõningaid muudatusi, jättis välja üksikud stseenid, lihtsustas ja kiirendas tegevustiku kulgu ning pani pearõhu nimikangelase erakordselt vitaalsele kujule. "Falstaffi" libretot peetakse täie õigusega üheks silmapaistvamaks koomilise ooperi zanri esindajaks maailma ooperiliteratuuris. Vaimukalt satiiriline, vallatu ja koguni veidi lüüriline "Falstaff" on tüüpiline opera buffa.. Teos, mille ninapidivedamised ja riukad, pillerkaaritamine ja väljapressimised, küünilised sententsid ja ehedad armutunded särtsuvat tulevärki meenutavad. Rossini "Sevilla habemeajaja" järeltulijas leidub palju uut. Psühholoogiline baas,
annaabi.ee 
