talvel jääparvega mõõda kasesalu läbivat jõge sõita ja palju muud huvitavat. Kui tahtsin vahest üksi olla, oli kasesalus mõnus pikali heita, oma mõtteid mõlgutada ja kuulda linnulaulu. Niisiis koolivaheaeg oli alanud ja terve maailm oli minu päralt. Otsustasin kohe minna oma lemmikkohta ja tunda vabadust täie rinnaga. Ronisin rõõmust kaselatva ja otsustasin teha ühe vägeva lennu, olime seda poistega ennegi teinud. Jõudnud kaselatva hakkasin ennast küljele kallutama ja viskusin puust kaugemale . Sellest oleks pidanud tulema ilus lend. Tundsin kuidas õrn kihelus täitis rinda, kui langesin oma uhket langemist ja valmistusin juba maanduma, kuid olin teinud valearvestuse, sest kask oli vanem kui ma arvasin ega paendunud nii palju kui lootsin. Seal ma nüüd siis kõlkusin maa ja taeva vahel ning ei teadnud, mida teha.Alla hüpata ei julgenud, sest olin küllalt kõrgel ja liiga kaugel et koduseid appi hüüda. Korraga nägin sõpra mõõda teed rattaga
Ma ärkasin õrna raputamise peale. See oli Andres. "Ärka! Me hakkame varsti maanduma! Ole mureta, me oleme varsti päral!" ütles ta õrnal ja soojal häälel. Ma ärkasin veidi segaduses, nagu ikka, kui sind unest äratatakse. Varsti paistis eemalt lennuvälja uhke klaasist hoone ja punased, kollased tuled maandumisteel. Kell oli täpselt 9 hommikul. Me olime sõitnud vähem kui ööpäeva. Umbes kell 11 enne lõunat olime kodus. Ma viskasin võtmed klaasist elutoa lauale ja viskusin pehmele sohvale. "Ooo, kui hea on olla jälle kodus! Tere elutuba, tere armas pehme sohva, tere laud, tere köök ja tere kogu see maja pere! Ai jah, peab ikka dusi all ära käima!" ütlesin käega neile asjadele viibates ja tõusin sohvalt, et üles minna. "Duss on vaba, võid tulla!" ütlesin ligi tunni aja pärast alla tulles. "Jah, kohe!" ütles Andres ja viskas mulle froteeräti. Ta läks üles. Ma läksin elutuppa, panin teleri mängima ja istusin sohvale juukseid kuivatama
ta võib hak kama saada.» «Kes oli see mees?» küsis Felton. «öö veetsin ma toolil, võpatades iga vähimagi krõ bina peale, sest kesköö paiku kustus lamp ja ma oli taas pimeduses. Kuid öö möödus, ilma et mu piinaj oleks uuesti ilmunud. Saabus hommik, laud oli kadunud, ainult nuga oli minu kätte jäänud. See nuga oli kogu mu lootus. Olin surmani väsinud. Silmad põlesid magamatusest sest ma ei julgenud hetkekski uinuda. Hommiku saabumisega rahunesin, viskusin voodile, lahkumata oma vabastajast -- noast, mille peitsin padja alla. Kui ma ärkasin, oli laud uuesti kaetud. Vaatamata hirmule ja ahastusele tundsin seekord tugevat nälga. Neljakümne kaheksa tunni jooksul ei olnud ma midagi söönud: sõin leiba ja veidi puuvilja. Kun mulle meenus joogivette segatud unerohi, ei puuduta nud ma laual olevat vett, vaid täitsin oma klaasi marmorkraanist pesunõu kohal. Vaatamata niisugusele ettevaatusele tundsin ma siiski veel tükk aega pöörast hirmu.
annaabi.ee 
