lõunasöögi, ja seejärel heitis tuttu. Punamütsike jõudnud ka siis lõpuks maja juurde, koputanud uksele, hunt teinud ukse lahti ja siis oli neiu imestus suur...Tule taevas appi !!! Issand kui muutunud sa oled !! Ei noo. Pole paha ! Väga kena näed välja, emme küll ütles, et sa paar kilo juurde võtnud, kuid nooo, selline muutumine ei tee paha. Hunt mõtles selle peale, et on ikka rumaluke neiuke, jääb uskuma et ma memm, eh eh eh eee! Viskunud seejärel tütrekese peale, teinud ka temast kena einekese, jäänud tuttu. Kuid metsaraiujad oli just lõunapausi pidamas, kui söök otsa sai. Läinud siis külakosti memmekesele, majja number 99, ja teinud siis suure imestuse memmekese üle. Kuid üks raiujatest oli kena inimese tundja, arvas tema siis et see küll mingi memm pole, tõmbas hundilt siis riided maha, ja eh näe! Vaat, kus on kaval sindrinahk raisk. Vot kus alles petab !!
pole viga,“ nentis Luise. „Ma polekski raatsinud seda sulle tuua, aga mul endal on peaaegu samasugune, ainult veidikene ilusam.“ (lk.10). Luise oli ka väga hella südamega „“Aga Luise, kust te ometi sellise kleidi olete võtnud! See oleks nagu minu vanaema oma, oo jaa, selliseid kannavad tänapäeval veel ainult väga vanad inimesed! Ja pealegi on ta must nagu surirüü! Luise, ma keelan teil selliste õuduste kandmise!“ Siis oligi Luise oma tuppa tormanud, voodile kummuli viskunud ja ohjeldamatult nutnud häbist ja kadedusest, sest ta oli ka ise märganud, kui palju kaunimad on noore preili rõivad vana parunessi tagant näpatud hilpudest.“(lk. 69-70) Nagu teised külaelanikud oli ka Luise ahne „Kuid siis oli talle tulnud parem mõte – siit mõisast pole küll enam võimalik endale uusi riideid hankida, aga kes keelab tal võtta võlupudru abil ette retki teistesse parunimajadesse ning tuustida sealsetes riidekappides? Luise otsustas seda kindlasti teha, ning
annaabi.ee 
