Harpuunid leiutati vanemal kiviajal. Lõuna-Prantsusmaal Cosquer' koopas on leitud 16 tuhande aasta vanuseid koopamaalinguid harpuunitud hüljestest. Enamik kiviaja tingimustes elavaid hõime tundis harpuune ja mõnigi neist oli harpuunide ehituse oma tehnoloogilise võimekuse piires täiuseni arendanud, näiteks inuitid. Harpuuni on mainitud piiblis Hiiobi raamatus, kus on räägitud, et muistsed juudid ei küttinud kunagi krokodille ja kartsid neid: "Kas sa saad tema nahka viskodasid või tema pead kalatuurasid täis tikkida?“. Kuid piiblis ei kirjeldata lähemalt, milliseid harpuune tollal kasutati. Vasest harpuunid olid tuntud juba Harappa meresõitjatele. Vana-Kreeka ajaloolane Polybios, kes elas 2. sajandil eKr, kirjeldas oma "Maailma ajaloos" jahipidamist mõõkkalale, milleks kasutati kisalise ja vahetatava otsaga harpuuni. Eestis kasutati harpuune peamiselt hülgepüügiks, neid nimetati ka hülgeraudadeks.
kinni ja lükkasid selle ühes pealolevate meestega kolinal ümber. Nii sündis igal pool, kus talupojad tormata katsusid. Üks murdis kaela, teine luud ja liikmed; kes terveks jäid, ajasid redeli uuesti püsti ja tormasid edasi. Võitluse ägedus pani meeste vere keema, kartus kadus, oma elu unustades püüdis igaüks vastase elu kallale. Aegajalt mürisesid palgi tõuked värava pihta võitluse kärast üle. Kuid sellega ei saadud palju teha, sest ülevalt sadas viskodasid, nooli ja kive palgikandjate kaela, mehi langes kui kärbseid, palk kukkus, aga teised käed tõstsid selle ikka jälle üles. Enam kui pool tundi juba vältas asjatu tormamine, köit punetas taevaäärel, tõrvalonte visati 113 ülevalt- tormajaile vastu silmi ja võideldi poolvalguses. Tasuja, kes kõige selle aja juhatades omade keskel seisis, sai aru, et sedaviisi asi edeneda ei võinud ja hüüdis mehed tagasi. Tormajad taganesid müüridelt, tormiredeleid ja müürimurdjat kaasa võttes
annaabi.ee 
