Järgmisel hommikul nagu kogu eelmise õhtupooliku olid Raudsikud toimekalt kindluse juures, kuid kindlus ise oli liputa. Ragulka ronis üsna juhuslikult kindluse lipubastionile ja märkas kohe vaenlast. Nende võit ja meie häbi ja kõik. Aga kui nad ei tea meie kindlust siis teeme vaherahu. Öösel oli jälle sadanud. Konstaabel märkas Hundikäpa tund poole pärast Rautsikute lahkumist. Veidi aja pärast marssisid kolm peakottides põõsastest välja, nende kannul aga kõmpis Mati, käsi viskevalmis ja käbikorv kaenlas. Hundikäpp koos Ülo ja Atsiga lähenes Meinhardi salga maa-alale selle välisküljest. Nad hiilisid nagu varjud põõsa tagant põõsa taha hoidudes. Hundikäpa plaan oli lihtne,kuid läbi mõeldud ei olnud kahtlust, et lipp peidetakse võimalikult välispiiri lähedale. Bastionil lehvis jälle lipp. MULLE MEELID SEE RAAMAT.!!
Selle mosaiigi juures lisab omakorda veel salapära kahjustatud osad, mis varjavad suure osa pildi vasakpoolsest osast. Mosaiigis on välja nikerdatud iga pisemgi detail, suurt rõhku on pandud sõjaväelaste rüüde tõepäraseks kujutamisel. Üllatavalt hästi on edasi antud ka figuuride vihaseid põlastavaid grimasse. Pildi üldine kompositsioon mõjub rahulikult, tegelased on paigutatud ühele laiale sirgele joonele/ribale, millele lisavad vürtsi sealt välja ulatuvad peened viskevalmis odad. Joonis 1. Detail Aleksandri mosaiigist 2. RENSSANSS Itaaliast alguse saanud Euroopa kunstiajastu 14.-16. sajandil, mida iseloomustas „kunstide taassünd antiigi vaimus”. Hoogsalt arenes freskotehnika, tahvelmaali kõrval võeti kasutusele ka lõuend. Tempera kõrval kogusid populaarsust õlivärvid. Inimesekultust väljendati portreede, keerukate allegooriliste teemade ja ajalooliste maalidega (eriti armastati kujutada antiikseid
Oleksin ma noor, läheksin ise Hektoriga võitlema!" Nende sõnade peale tõuseb korraga püsti üheksa kreeklaste juhti: Agamemnon, Diomedes, Aias Oileuse poeg, Aias Telamoni poeg, Ideomeneus, Meriones, Odysseus, Eurypylos ja Thoas, ise häbi pärast näost punetades. Kõik nad on valmis mees mehe vastu minema võitleja otsustab liisk. See langeb Telamoni poeg Aiasele, kõige pikemale ja turskemale kreeklastest. Nähes, kuidas too läheneb, raudturvisega kaetud, kandes suurt kilpi ja viskevalmis piiki, ähvardav irve näol, läbib Hektorit kõhklusevärin. Aga ta ei saa enam taganeda, see tooks talle igavese häbi. Niisiis jääb ta lahinguväljale vapralt paigale ja ootab. ,,Hektor!" hüüab Aias temast veidi eemal peatudes. ,,Täna ei ole meie keskel Achilleust, aga meil on küllalt teisigi sangareid, et sinuga võidelda. Hakkame siis pihta, sina tee avalöök!" ,,Olgu nii, Aias, alaku võitlus!" Nii öelnud, saadab Hektor hirmsa jõuga teele oma oda,