raames I ilmavõistlused kiviheitmises. Eesti ainulaadne võistlus viidi läbi 13. sajandi mudelite eeskujul rajatud Varbola kiviheitemasinal. Võistluses osalesid Muinas-Eesti Võitlusselts Reas (Rävala), Rotelevik hird (Ridala) ja Varbola Vahvad Vennad (Harjumaa). Viskevoorude vahel demonstreeriti osalejate poolt keskaegseid võitlusviise. Võistlejad said valida kohapeal laskemoona, sest selle raskus ja kuju määras paljuski viskekauguse. Viskekaugust saab lisaks muuta vastukaalu raskuse, lingu pikkuse ja noole otsas oleva lingu hoidva "sõrme" kuju muutmisega. Sõrme kumerusest oleneb, mis hetkel ling avaneb ja kui kõrgeks kujuneb kivi lennukaar. Võistluse võitis kahe vooru summa põhjal Ridala, teiseks jäi Rävala ja kolmandaks Harju. Pikimaks heiteks mõõdeti 114 meetrit. Kivide raskus jäi ca 10 kilo piirimaile. Kasutatud Kirjandus: 1. http://www.varbola.ee/vvv/linnus.htm
Tavaliselt nii pikka harjumust väga kergelt välja ei saa. Uut viskeasendit treenima ajendas mind asjaolu, et olen ise treener ja õpetan oma esimese klassi noortele peaaegu iga trenn viskeasendit. Tänu oma veale tean, kui oluline on varakult õigesti viskama hakata. Oma viskeanalüüsis filmisin viskeid vabaviskejoone tagant ja kolmepunkti joone tagant ehk kaugviset. Filmisin nii eest, kui kõrvalt, et välja uurida, kas minu viskeasend muutub, kui viskekaugust muuta. Minu rõõmuks jäi käteasend samaks nii vabaviske, kui ka kolmese joone tagant. Kuigi seda ma otseselt ei filminud, jäi siiki mulle huvitav mulje, et vabaviske ajal kõverdan ma viskeeelselt jalgu rohkem, kui kaugviske ajal. Võib olla tuleneb see sellest, et kaugviskel hüpatakse enamasti maast ülesse, aga vabaviske ajal jäävad jalad maha ja vise nõuab rohkem jõudu. Kokkuvõtteks võiks öelda, et hea oli see, et minu kolm aastat kestnud uus viskeasend ei ole ära
annaabi.ee 
