kes kuidagi saavadki hakkama ilma mingisuguse hariduseta ja saavad edukaks, aga kuhu selline käitumine meid viib. Üsna pea ongi enamik sellised lohed ja lõpuks hakkab tekkima rahva arengut juhtivatel valdkondadel piisavate heade peade puudujääk. Kuid kogu lootus siiski pole ka kadunud kuna väärtushinnangud muutuvad. Vanemaks saades kogetakse igasuguseid asju ja tänu sellele õpitakse. Näiteks väikesed lapsed hindavad väga kõrgelt jõuludeks saadud mänguasju ja viskaksid saadud riided kohe kapi nurka, kuid täiskasvanu eas on see juba puhas rõõm endale tasuta riideid saada. Tekib mõistmine asjadest, mis tegelikult olulised on. Nutiajastu suurim ohver on pere elu väärtustamine. Lõunasöögi ajal kodus istutakse heal juhul lauas koos, aga pilk on suunatud televiisori poole. Halvim juhus on populaarsem ehk kõik söövad eraldi toas eri aegadel ja kokku ei puutugi ning üldiselt on taldriku kõrval laual ka mingi telefon või tahvelarvuti
Olles juba vaikselt üles ärganud mõistan kui tühi mu kõht on ja kuidas kurk kuivab. See on mitme nädalase nälja ja vaesuse tagajärg. Süüa mul pole, pole ka enam ehteid mida müüa või isegi ei leidu mul puhast vett, mida juua või millega ennast pesta . Ringutanud ja ennast kogunud liigun ma välja oma armsast rentsli kodust ja hakkan tänaval liikuvaid ülikuid paluma, et nad mulle natukenegi leiba annaksid, või kas või mõne pronksmündi viskaksid. Olles poole tunni jooksul saanud ainult tüki leiba loobun ja vaatan linnas ringi. Alles siis meenub mul, et Ateenas on juba mitmendat päeva suured pidustused ning, et ma pole veel ühtegi etendust näinud. Seal pole ka midagi imestada, kuna minusugust kerjust ei lasta ühtegi teatrisse sisse. Niisiis liigun mööda Ateena kõrval tänavat ühiskondliku kaevu poole. Sinna jõudes loputan enda määrdunud nägu mitte just kõige puhtama veega ja vaatan mis muud huvitavat keskväljakul toimub
annaabi.ee 
