kus ruumi vähe ning suits ja külm on igapäevasteks külalisteks. Pisike aknake ei anna küllaldaselt palju valgust, raske on tähtigi eraldada, mistõttu lapsed saavad sageli koolmeistri käest süütult nuhelda. Suurimaks probleemiks kujunes sobivate koolmeistrite puudus. Olemasolevate koolmeistrite teadmised ja võimed piirdusid sageli kesise lugemisoskuse ja halva viisipidamisega. Kirjutada oskasid vähesed, arvutada peaaegu mitte keegi. Visitatsiooniprotokollides on mõnigi kord märgitud, et koolmeister ise vajaks kooli saatmist. Pahatihti oli tegemist joodikute ja prassijatega (Laur, 2003). Raskusi oli ka laste koolisaamisega. Taluperedes peeti koolikohustust täiendavaks koormiseks. Sageli tulid õpilased kooli alles pärast jõule, ning siis ei suudetud kevade alguseks lugemist selgeks saada. Talupojad eelistasid laste koolisaatmisele neid teistel talupoegadel õpetada lasta. Pealegi võttis lugemaõppimine koolis liiga palju aega:
jõudude eest. Saaremaa kivikalmetes esinevad põletamata loomaluud ning suur osa savinõukilde viitavad matusejärgsetele riitustele või rituaalsetele söömaaegadele. Komme mälestada surnuid kalmistul on Setumaal säilinud tänapäevani7. 11.-12. sajandi ristiusu mõjul tõid endaga kaasa taas laibamatuse. 13. sajandist hakkas laibamatus üha enam domineerima, kuid endiselt säilisid ka eelkristlikud kujutelmad, millest annavad tunnistust hauapanused. Visitatsiooniprotokollides kirjeldatakse talupoegade kirikuskäimist, kuid endiselt matsid nad oma surnuid ka vanadesse pühapaikadesse. Kiriku surve suurenedes hakkasid talupojad üha rohkem matma oma surnuid kiriku asutatud surnuaedadesse. 19. sajandist NSV perioodini talitati matustel kiriklike tavade järgi (Järve 2007:8). 2.2. Ajalooline ülevaade slaavlaste matmiskombestiku kujunemisest Slaavlaste territoriaalne algkodu on tänapäevani vaidlusküsimus, mille kohta eksisteerib palju hüpoteese
annaabi.ee 
