pole vaja teha. Nende suuruste järgi kantakse malliga suunad lati punktidele. 4)Horisontaalkauguse arvutamine. Instrumendi ja lati punktide vahelised horisontaalkaugused arvutatakse valemiga: d=L×cos2 L-kaldkaugus(L=l+p) Kaldest tingitud paranduse võib praktikas jätta arvutamata kui kaldenurk on alla 2° ja joon ei ole üle 100 meetri. 5)Kõrguskasvud jaamast kuni lati punktideni arvutatakse valemiga: h=L/2×sin2+i-l kus, i-instrumendi kõrgus; l-viseerimispunkti kõrgus latil. Kui i=l, siis h=L/2× sin2 Kõrguskasvu märk võetakse kaldenurga märgi järgi. 24.Kõvera peapunktid. Tee sirged lõigud ühendatakse tavaliselt ringi kõveratega mille raadius määratakse lähtudes tehnilistest nõuetest. Need kõverad valib projekteerija. Geodeedi ülessanne on need kõverad loodusesse märkida. Mõõdistamise käigus märgitakse loodusesse ainult kõvera peapunktid (KA, KK, KL).
Alati pole võimalik viseerida latile instrumendi kõrgusele, siis viseeritakse nt lugemile l ja h= L/2* sin 2 v+i-l , kus L on niitkaugusmõõturiga määratud kaugus. Tänapäeval on harva vastuvõetav niitkaugusmõõturi madal täpsus-> kasutatakse rohkem valgusmõõtureid. 42. Tahhümeetrilise mõõdistamise välitööd, krokii Tahhümeetriakäigu rajamisel mõõdetakse horisontaal- ja kaldenurgad ühe täisvõttega (RV ja RP). Igas punktis mõõdetakse instrumendi ja viseerimispunkti kõrgus 1 cm täpsusega. Käigu joonte pikkused mõõdetakse kaugusmõõturiga otse- ja vastusuunas. Nurkade ja joonte mõõtmise vajalik täpsus sõltub mõõdistamise mõõtkavast. (Kui väiksemate mõõtkavade puhul võib kasutada tehnilise täpsusega tahhümeetrit ja niitkaugusmõõturit, siis suuremates mõõtkavades on soovitatav kasutada täpset tahhümeetrit ja elektroontilist kaugusmõõturit või mõõdulinti.)
annaabi.ee 
