Ta elas arstide soovitusel pikemat aega Jaltas. · Sel ajal abiellus ta näitlejanna Olga Knipperiga, kuid naine jäi Moskvasse ja ta ise elas õnnetud elu seal väikeses provintsilinnas. · Sajandivahetusel pöördus ta uuesti satiirilise laadi juurde, milles on selgesti väljendatud autori suhtumist toimuvale. Novell ,,Jonõts" (1898) algab objektiivselt kuid lõpus muutub see teravaks groteskiks ja satiiriliseks visandiks. · Järgmine novell ,,Inimene vutlaris" (1898) on algusest lõpuni satiiriline. Ülesehituselt on see raamnovell. · Jutustus ,,Daam koerakesega" (1899) ja novell ,,Pruut" (1903) on tema viimased teosed. ,,Pruudi" põhimotiiv on, et iga inimene, kes elab niisugust elu, mis inimest ei vääri, peab varem või Hilja, seda mõistma ja vana harjumuspärase, kuid pehkinud maailma hülgama. · 44-aastaselt 1904.aastal sureb Tsehhov tuberkuloosi.
kodukandi loodus, sageli kirjeldatakse luuletustes mõnd sündmust, inimsaatust või tervet paikkonda. Mitmeid Kivi luuletusi võib leida tema romaanidest või näidenditest: Timo laul oravast ja soome luule tippude hulka kuuluv ,,Mu südame laul", mis on pärit ,,Seitsmest vennast" Pärast ,,Kanarbikumaad" kirjutas Kivi innukalt edasi, järgnesid ,,Põgenikud" (1867) ,,Öö ja päev" (1867), Kivi eluajal avaldamata jäänud ,,Leo ja Liina" (1867), ,,Canzio" (1868) ja vaid visandiks jäänud ,,Selma riukad" ja ,,Alma" (mõlemad ilmselt 1869). Viimane Kivi näidend ,,Margareta" ilmus 1871. Piibli-aineline ,,Lea" on läinud soome teatrikunsti ajalukku => näidendi esietendus (10. V 1869) tähistab soome teatri algust. ,,Põgenikud" Kivi on siin taas omaks võtnud suure tragöödia stiili, astunud Shakespeare ja Schilleri jälgedesse ja mugandanud klassikalise tragöödia võimsa masinavärgi omapäraselt Soome oludele vastavaks
" Aga kummagi pisaraid valava eide muljesugulus teineteisest kaugenedes omandab siin ,,naturalistliku iroonia" tähenduse. Kõige inetuma tõsielu teisiti nägemine ja ilusaks kujutlemine mälestuses - see on tahes või tahtmata naturalismi vastumänguks, see on unenäoliste hingeliigutuste tunnistamiseks ka kõige argipäevasemas inimsuses, see on vaevalt tähelepandava salaukse lahtijäämiseks romantikasse. Mitte ainult iseloomuliseks, ka aegumatuks visandiks oleks ,,Kaks paari ja. üksainus" võinud saada meie naturalismi ajaloos. Kui tänapäev iga jutustus aastasaja algusest kannab aegumise märke, siis mitte sellepärast, et inimlikud sundused ja suhted oleksid uues ühiskondlikus korras hoopis teiseks muutunud. Mahajäänud on ,,Kahe paari ja üheainsa" kirjeldavais osades keel ja stiil, väheilmekas, lihtlabane proosa liiatigi sissejuhatavais ,,kriipseldustes". Vananematud selle vastu on dialoogid elavat rahvakeelt
annaabi.ee 
