Ta oli alati helistanud, kui ei kavatsenud koju tulla. Ma närveerisin nagu hull. Helistasin kõik ta sõbrad läbi. Keegi ei teadnud Danielist midagi. Äkki kuulsin koputust. Olin kindel, et see on Daniel ja jooksin avama, küsimata kes see on. Kuid mind ootas ees suur pettumus. Minu ees seisid kaks mundris meest. Lasin nad sisse. Süda aimas halba. Nad palusid mul istet võtta ja rahulikult kuulata. Nad aina seletasid midagi. Ma olin nagu joovastuses, pea käis ringi ja silme ees virvendas Danieli nägu. Kuulsin korrektselt ainult kolme sõna. Daniel, surm ja autoavarii. Pisarad jooksid mööda põske alla. Olin tuim ja ei suutnud selgelt mõelda. Saatsin politseinikud ära, ütlemata neile sõnagi. Mulle pakuti psüholoogi abi, kuid ma keeldusin. Mu ainuke soov oli siit ära saada. See koht meenutas mulle Danielit. Ainuke mõte temast tegi mu südamele haiget. Tungiv soov võtta endalt elu valdas mind. Ma lihtsalt sammusin uksest välja.
Siiski oli siin veel 451 ohtlik. Kõige lähemateks hooneteks olid piiskopiloss ja kirik. Nähtavasti valitses piiskopilossis täielik segadus. Hoone tumedal fassaadil vilkusid akendes tuled edasi-tagasi nagu eredad sädemed, mis mööda põlenud paberihunniku tuhka veel imelikult edasi jooksevad. Selle kõrval asus Jumalaema kirik, mis tagantpoolt vaadatuna platsi suurel punasel taustal oma pikast korpusest üles ajas kahe hiiglatorni mustad siluetid. See, mis muust Pariisist siia näha oli, virvendas silme ees valguse ja varju loori taga. Rembrandti piltidel on vahel säärane tagapõhi. Laternaga mees sammus neeme tipuni, üsna vee ligidalt paistsid varbadega läbipõimitud pistandaia kõdunenud jäänused, millest madala viinapuu nõrgad oksad olid kinni haaranud nagu sirguaetud sõrmed. Selle aia-võre taha varju oli peidetud väike paat. Mees mustas andis GringoireMle ja tütarlapsele märku paati astuda. Kits hüppas neile järele. Mees ise astus viimasena paati
annaabi.ee 
