Siin asuvad Eesti kõrgeim paekallas Ontikal ja sealt avanev kõige suurejoonelisem merevaade, uhkeim park Toilas, inimtegevusest puutumata metsad ja sood Alutagusel, kõrged aheraine- ja tuhamäed, aga ka kõige rohkem erinevaid rahvusi. Nii siin kui sealpool Narva jõge elasid kunagi läänemere-soome hõimud: vadjalased, isurid, vepslased, ingerlased ja karjalased. Rannaäärse rahva aktiivne kaubanduslik läbikäimine toimis veel 20. sajandi alguses ning suhtlemine soomlaste ja virumaalaste vahel oli niivõrd tihe, et tervet Eestit kutsutakse siiani soome keeles Viro. Narva jõgi on juba kaheksasada aastat olnud kahte tsivilisatsiooni ida- ja läänekristlust eraldavaks jooneks. See on jäänud ka kokkupuutepunktiks, kus täna moodustavad ühtse sõjaloolis-arhitektuurilise paari Eesti poolel kõrguv 13. sajandil taanlaste poolt rajatud kindlus ning Vene poolele alles 15. sajandil ehitatud Jaanilinna kindlus. Põlisele piirilähedusega kaasnevale ohule viitab ka
Siin asuvad Eesti kõrgeim paekallas Ontikal ja sealt avanev kõige suurejoonelisem merevaade, uhkeim park Toilas, inimtegevusest puutumata metsad ja sood Alutagusel, kõrged aheraine- ja tuhamäed, aga ka kõige rohkem erinevaid rahvusi. Nii siin kui sealpool Narva jõge elasid kunagi läänemere-soome hõimud: vadjalased, isurid, vepslased, ingerlased ja karjalased. Rannaäärse rahva aktiivne kaubanduslik läbikäimine toimis veel 20. sajandi alguses ning suhtlemine soomlaste ja virumaalaste vahel oli niivõrd tihe, et tervet Eestit kutsutakse siiani soome keeles Viro. Narva jõgi on juba kaheksasada aastat olnud kahte tsivilisatsiooni ida- ja läänekristlust eraldavaks jooneks. See on jäänud ka kokkupuutepunktiks, kus täna moodustavad ühtse sõjaloolis-arhitektuurilise paari Eesti poolel kõrguv 13. sajandil taanlaste poolt rajatud kindlus ning Vene poolele alles 15. sajandil ehitatud Jaanilinna kindlus. Põlisele piirilähedusega kaasnevale ohule viitab
teised erinevad spordirajatised ja -asutused. Esialgu oli see lage ala mõeldud linna staadioniks1, et aga seal ida suunas maa tõusis, oleks spordiväljaku tegemine nõudnud suuri kulutusi. Vabadusplatsi kujundamist uueks linnasüdameks alustati 1920.-1930. aastail, pärast linna keskel laiunud kirikumaade riigistamist. Uue keskuse kujundamist alustati Vabadussõja ausamba püstitamisest. Sellega tegeles 1923.a moodustatud Vabadussõjas langenud virumaalaste kalmuküngaste korraldamise komitee, kes valis ausamba autoriks skulptor Amandus Adamsoni. Üheskoos leiti samba sobivaimaks asukohaks kruusaküngas endisel Õpetaja heinamaal. Kohalik rahvas hakkas mälestussamba alust küngast kutsuma Ausambamäeks.2 1940.aasta sügisel nimetas uus, nõukogude võim Vabadusplatsi ümber 21. juuni nimeliseks väljakuks. Kujundamisjärgus iluplatsile maeti ümber Palermo metsa alt,
annaabi.ee 
