Virionide moodustamine ja vabanemine Rotaviiruse virionide moodustumine on erinevalt reoviirustest seotud membraanidega. Subviraalsed partiklid (double-layered particles) moodustuvad viroplasmas ja punguvad läbi ER membraani, omandades ajutise membraani. See toimub tänu VP6 interaktsioonile membraanides asuva NSP4 valgu tsütoplasmaatilise (C-terminaalse) domääniga. Järgnevalt ajutine membraan eemaldatakse ja asendatakse valgukihiga (virioni väliskiht, VP4 ja VP7). VP7 seondamine (ER-ist virionidele) sõltub Ca2+ ioonidest (Ca2+ puudumisel virionide väliskiht ei moodustu). Virionide vabanemine võib toimuda sarnaselt reoviirustele rakkude lüüsimisel. Andmed rotaviiruse infektsioonist polaarsetes epiteelrakkudes lubavad aga oletada, et eksisteerib ka alternatiivne viiruse vabanemise tee vabanemine mittestandardse vesikulaarse transpordi abil. 3.2.9. Infektsiooni mõju peremeesrakule
Palju liike on veel perekondadesse süstematiseerimata. Enim uuritud üherakuliste vetikate, eriti Chlorella viiruseid. Esimene selline viirus - PBCV-1 (Paramecium bursaria Chlorella virus 1) avastati 1981 aastal ainuõõse organismi sümbiontsest Chlorella’st. PBCV-1 virionid PBCV-1 on lüütiline viirus, mis paljuned hästi vetikakultuuris. Tema virioni diameeter on 175- 190 nm (T=169) ja sellest ulatuvad välja paindlikud ”oga-laadsed” struktuurid. Vetikate viiruste virionidele on omane membraani olemasolu. Membraan asub virioni välimise glükoproteiinse kapsiidi all ja on vajalik virionide infektsioonilisuseks. Virioni massist moodustavad valgud 65%, DNA 21-25% ja lipiidid 5-10%. Kokku on virionis üle 110 erineva viiruse kodeeritud valgu, millest vähemalt neli asuvad virioni pinnal. Peamine kapsiidivalk on 54 kDa glükoproteiin (40% virioni massist). Rakuseinata vetikarakke PBCV-1 virionid ei nakata. See on seotud sellega, et virioni
annaabi.ee 
