Pärast 1730. aastat valmistanud viiulitest on osa valmistanud tema pojad Omobono ja Francesco, ehkki need signeeris Antonio. Ta eksperimenteeris viiulite valmistamisega palju. Seetõttu on tema viiulid Amati omadest eristatavad. Ta muutis viiuli kaarestut, puidu paksust eri kohtades jälgis ta märksa hoolikamalt, värnits oli teist värvi. Maailma kaks suuremat avalikku Stradivari muusikapillide omanikke on Hispaania kuningale mis koosneb 2 viiulist, 2 tsellot ja 1 vioolast mis on näitusel Muusika Muuseumis mis asub Madridis. U.S raamatukogu kollektsioonis on 3 viiulit, 1 vioola ja 1 tsellot.
Klaver on terve pala vältel suhteliselt tagasihoidlik mängides ainult saadet ning mitte kordagi meloodia viisi. Teos mulle meeldis, kuna ta ei olnud meloodia poolest väga raske seega pidi mängija kogu oma emotsioone sinna panustama, selleks et teda nii hästi esitada. Smetena Keelpillikvartett e-moll 3. osa "Minu elust" Viimasena kuulatud teost esitab ,,Veronika" keelpillikavrtett. See koosneb siis kahest viiulist, ühest vioolast ning tsellost. Teost alustab maheda tenorikõlaga tsello, kes mängib alguses soolomeloodiat, mis ei ole väga selge struktuuri, rütmi või kõlaga. Tsello liigub oma meloodiaga bassi registrisse ning mängib mitu korda trillereid. Viimase trilleri lõpus tulevad korraga kõik ülejäänud keelpillid samal ajal sisse. Esimene ja teine viiul mängivad kahehäälselt põhimeloodiat, mis on väga rahulik ning aeglane
Selle rahvahulga keskel kandsid narriven-nastu kõrgemad liikmed oma õlgadel kanderaami, millel rohkem küünlaid põles kui Sainte-Genevieve'i säilme-kirstul katku ajal.* Sellel kanderaamil säras kirikurüüs ja mitras vastne narride paavst, Jumalaema kiriku kellamees, küürakas Quasimodo, sau käes. Igal salgal ses groteskses rongkäigus oli oma eri muusika. Mustlased tagusid oma balafesse ja kuljus-trumme. Argoolased, see üpris ebamusikaalne tõug, pidasid veel kinni vioolast*, karjase sarvest ja kaheteistkümnenda sajandi gooti rubebast *. Galilealaste kuningriik polnud palju kaugemale .jõudnud; vaevalt võis nende orkestris eraldada mõnda viletsat ribekat * kunsti lapseeast, millel võis mängida ainult re-la-mi'd. Narride paavsti ümber aga esinesid kõik selle ajastu muusika rikkused täieliku kakofooniana. Siin oli tiiskant-, alt- ja tenorribekasid, igasugu flööte ja vaskpille. Küllap meie lugejad mäletavad, et see oli Gringoire'i orkester.
annaabi.ee 
