veel hullemaks. Ta lasi pildi ära raamida ning pani selle oma seinale ning see vanamees, kas tead mida ta tegi ? Ta hakkas andma intervjuud, et ta tõesti oli tore vanamees kirikust, kes tahtis lihtsalt prostituute aidata. Ära jama! Aga see lugu oli õhus natukene aega. Oli isegi öeldud, et mõned klubid ei tahtnud min osta selle intsidendi pärast. See oli arvatavasti jamps. Aga ajalehed läksid pärast seda isegi raevukamaks ja mõned minu meeskonnakaaslased kaeblesid ja vingusid: "Tal on tõesti palju õppida", "ta on väga viimistlemata." ja tõesti, ma sain nendest aru. See ei saanud lihtne olla. Nad arvatavasti pidid mind ära suruma vahel. Seal ma olin, tulnud mittekusagilt ja sain rohkem tähelepanu nädalaga kui nemad oma terves karjääris. Peale selle kõige, mõned tüübid järskudes kostüümides ja suurte kelladega ilmusid välja ja seisid stendidel, maakohtades kus me mängisime sellel hooajal, mehed, kes nägid välja nagu nad ei kuuluks sinna
vihjamise kui ühe demagoogilise mõjutusvõtte. (Ehala, Kitsnik 2011: 6) Autoriteedile viitamist võib pidada üldiselt tõsiselt võetavaks tõestamisliigiks, ent tuleb vaadata, kas tegemist on pädeva inimesega midagi ütlema. Näide tu quoque’st : Prof. Smith ütles Prof White’ile: „Sa oled liiga karm enda õpilastega,“ mille peale prof. White vastas: „Kindlasti ei ole sina õige inimene nii ütlema. Just eelmisel nädalal kuulsin, kuidas mõningad sinu õpilastest vingusid.“ (Philosophy Lander) 2.2. Argumentum ad populum (lad k, enamusele apelleerimine) Sellega proovitakse haarata endale enamike poolehoidu. Et poolehoidu saavutada, on kasutusel mitu meetodit. Esimeseks meetodiks on inimeste mõjutamine ühe kindla grupi arvamuse kaudu. Sellest lähtuvalt surutakse kuulajale peale arvamust, et antud grupi arusaam on ainuõige. Vastavalt vajadusele võib demagoog abiks võtta ka mõne arvamusliidri seisukoha, lootes, et
annaabi.ee 
