Elisa oleks hea meelega ära põgenenud praegu tema juurest, et lennata päikeserohkeis taevastes, unustades kõik mured kuis laps kunagi, kuid ta ei saanud, tal oli kohustusetunne. ,,Hea küll siis, teeme sinu moodi." Ta võttis vedelikku suhu ja kummardus Shurei juurde, selle tema suhu kallates. Nende huuled puutusid hetkeviivuks kokku ja rohu mõrudus pani meest ilmet kortsutama. Elisa naeris ja tõmbus eemale, asudes taas poolkuivade vingerdavate lehtede kallale. Ta surus nad haavale ja jälgis imestusega, kuidas nad suurema vere, mis õhu käes juba kallerduma hakanud oli, endasse imesid, niiviisi rebendi puhastades. Haav oli sügav, lõikas lihani, kuid Halltiib asetas käed selle peale ja sulges silmad, meenutades sõnajalaõite mahedat kuma metsa nõiutud öös. Soe tuuleiil haaras nad mõlemad endasse ja kuumalaine läbistas luudeni, enne kui taandus ja lõhkirebitud naha kokku tõmbuma surus
Saint-Severini teravkaarteni. Nad valitsesid kõige üle. Lisaakordidena teiste akordide hulgas läbistasid nad alatasa mitmelõi-kelisi katuseharju oma tornitippudega, õhuliste kellatornidega, teravikkudega, mille jooned suurepäraselt ja liialdatult katuste teravaid nurki kordasid. Ülikoolilinna pinnas oli künklik. Kagus kerkis hiigla-kublana Sainte-GenevieveM mägi. Tasus vaadata Jumalaema kiriku tornist seda kitsaste ja vingerdavate tänavate 119 pundart (praegust Ladina kvartalit), neid majade kobaraid, mis selle kõrgustiku harjalt kõigisse kaartesse pillatuna korratult, peaaegu püstloodis ta külgi mööda alla jõeni tormasid, ühed nagu kukkudes, teised nagu tagasi ronides, kõik aga nagu üksteisest kinni hoides. Tuhandete mustade täppide pidev sagimine all tänavate! pani silmade ees kõik virvendama. Sellisena paistis rahvas ülevalt ja kaugelt vaadatuna.
annaabi.ee 
