Pigem näeb nende vastus välja nii: "Aga mis sa ise arvad?" või "Miks sa küsid minult selliseid küsimusi?" Nende kuude jooksul olen paljusid kohalikke kiusanud küsimusega: "Noh, ütle, kas sinu arust me, gaijinid, oleme jaapanlaste arust haisvad?" (on üldteada, et me keha lõhn on tugevam kui nendel ja seega nende haistmismeelele pisut solvav). Võite ette kujutada nende kimbatust ja neid vingerdavaid vastuseid mida ma kuulda sain: "Ei ole! Kes sulle seda ütles? Meie oleme ju samuti haisvad" Tõele kõige lähemale jõudis pika pinnimise peale noormees pärast seda kui temaga paar kuud külg- külje kõrval töötanud olime: "Noh, võibolla mõni inimene tõesti arvab nii, aga mina pole küll kunagi seda mõelnud!". Ebaviisakas on ka tänaval söömine (erandiks vana hea jäätis), kuigi gaijini jaoks pole kõikvõimalike reeglite rikkumine just surmapatt
kambrisse, kus peale tamme noortest võsudest punutud voodi ja värske õhu kätte viiva tüveplatvormi midagi muud polnud. ,,Kui ta püüab põgeneda, sulge lihtsalt uks ja lenda ise välja küll ta maha rahuneb." Sora oli kindlustusega ülepingutanud, sest uks meenutas pigem raudvõrestunud trelle, samas kui voodi sarnanes linnupesaga. Elisa tänas teda südamlikult ja palus neid jätta. Kira oli talle toonud veidrat rohelist vedelikku, mis ebameeldivalt lõhnas, ja imeliku kujuga vingerdavaid lehti, mis hoolimatul hoidmisel välja põgenenud oleksid. Nad roomasid alati valguse kätte, et siis sulada. Väike tüdruk meenutas pildiraamatut, kus vapper rüütel oma hättasattunud sõpra aitas ja tolle põletushaava puhastas ja valgetesse riideribadesse kinni kattis. Kuigi see polnud draakonitule põletus, arvas Halltiib, et esimese asjana tuleb haav puhastada. Ta nööpis rüü punaseks värvunud esihõlmad lahti ja võttis selle koos kuuega ettevaatlikult Shurei seljast,
annaabi.ee 
